Kõik lapsevanemad teavad, et varem või hiljem lendavad nende lapsed oma tiibade jõul pesast välja, aga päriselt valmis ei ole selleks vist keegi. See tuleb alati ootamatult ja teeb haiget. Sellest hetkest ei ole kodu enam koht, kus kõlas laste naer, kus veedeti lõbusalt aega, kus mängiti seltskonnamänge, kus räägiti oma muredest ja rõõmudest... Korraga on igapäevasest elust kadunud see inimene, kellega sa olid aastate jooksul harjunud ja kes oli osa sinu elust.

See muutus nõuab väga tugevat emotsionaalset pingutust, et seda võiks võrrelda leinaga. Sest ehkki me teame, et lapsed kasvavad suureks ja hakkavad oma elu elama, on see peaaegu sama valus, kui lähedase inimese kaotus. Ühekorraga pead sa harjuma sellega, et üks osa sinu olemusest ja sinu elust, millega sa aastakümnete jooksul ära harjusid, ei ole enam sinu oma.

Paljude vanemate jaoks on lapse lahkumine kodust väga valus, pannes teda vastu seisma tugevate tunnetega, mille üle pole tal sageli jõudu ega võimu. Ja see emotsionaalne šokk ei puuduta mitte ainult emasid, vaid on ka paljude isade jaoks väga raske.

Üksikvanema peres on lapse ja vanema vahel sageli väga tugev side loodud, mida on eriti raske ja valus lahti sõlmida. On selliseid peresid, kus laps ja vanem on muutunud nii lähedaseks, et lapse lahkumine võib avada vanu haavu ning esile kutsuda tõelise depressiooni.

Laste kodust lahkumisega seotud valu on seda suurem, et sageli hakkavad esimesed menopausiga seotud muutused ema kehas märku andma. Emaduse periood hakkab vähehaaval sulguma ja see mõjutab samuti tugeval määral naise olemust.

Paljud sellised emad, kes on omaenda soovid ja karjääri lükanud vahepealsetel aastatel tahaplaanile, jättes selle teisele kohale, leiavad end nüüd mõttelt: "Kas see ongi nüüd õnneliku elu lõpp? Kuidas ja millega täita oma ülejäänud elu? "

Õnneks ei jää tühja pesa sündroom kestma. See võib võtta mõne päeva, nädala või isegi kuu, aga see aeg tuleb, kui sa olukorraga lepid. Siis hakkad sa mõistma, kuidas oma õnne leida ja muuta oma elu rõõmsamaks. Uued harjumused tekivad vähehaaval. Miks mitte minna seni koolitustele, õppida midagi uut, käia reisimas. Tegeleda millegagi, mis aitab igatsusest üle saada. Ja kui see hetk on kätte jõudnud, elab vanem ainult iseendale ning õpib seda hindama. Üksindust ei tohi võtta kui läbikukkumist, vaid kui head võimalust millegi jaoks.

Tegelikult ei tohiks noore inimese iseseisvumist võtta kui lahkuminekut. See, kui su lapsed ei ela enam sinuga sama katuse all, aitab sul neid näha läbi teise pilgu. Loo nendega teistsugune suhe, kus on vähem reegleid ja nõudmisi. Kus ollakse rohkem teineteisega võrdsel pinnal. Selle asemel, et iga hinna eest oma last muuta ja soovida, et ta sarnaneks sinu ootustele, annad sa talle vabaduse saada selleks, kes ta olla tahab.

Allikas: Kodused Lood

Jaga
Kommentaarid