Niimoodi arutles oma mõtetes 33-aastane Brita, kui ta oli ühel tööpäeva õhtupoolikul teel poest koju. See polnud ei esimene ega viimane kord kui Brita arvas, et tal on midagi viga ja kõik peale tema enda näevad-teavad seda.“Kardan vahest, et haisen imelikult või olen lõhnaõliga liiale läinud. Teinekord muretsen, et kas ma näen ikka normaalne välja ja ega ma endast kuidagimoodi kohtlast muljet ei jäta, “räägib endast lisaks Brita. “Ei, ega need hirmud mind elamast takista, aga elu läbi pideva ärevuse ja lollide mõtete ju päris normaalne pole…”
------------------- -------------------
“Mäletan selgelt aega, kui ma olin 12-aastane ja me käisime emaga ehituspoodides oma remonditavasse korterisse tapeete, pahtleid-värve ja muud taolist ostmas. Valisime sobiva tapeedi välja, aga riiulis oli vaid paar rulli ning tapeedi saadavust tuli küsida müüjalt. Ema arvas, et saame kiiremini, kui ma otsin müüja üles ja küsin ise, tema läheks samal ajal värviosakonda ja uuriks, millist pahtlit ja värvi sealt soovitatakse köögis kasutamiseks. Kui tulin paraja koguse tapeedirullidega värviosakonda, uitas ema seal lihtsalt ringi. Küsisin, et kas ta on juba soovitusi saanud ning ema vastas, et ta ei leidnud ühtegi müüjat kusagilt. Ometigi oli veidi eemal näha kahte omavahel jutustavat müüjat. Kui juhtisin ema tähelepanu sellele, arvas ta, et on ebaviisakas minna nende juttu katkestama. Küllap neil on midagi tähtsat vaja paika saada ja on halb hetk minna neid segama. Nii me siis maksimegi tapeetide eest ära ja väljusime poest, ladusime tapeedid autosse ning ema istus rooli. Järsku ütles ta, et me peaksime ikkagi pahtli ja värvi ka ära ostma, sest pole mõtet teinepäev jälle tulla. Ema arvas, et lihtsam oleks kui ma läheksin ja konsulteeriksin müüjatega ning tooksin need ise ära, sest tema istus juba roolis ja tal oli turvavöögi kinni. Ma ei mõistnud ema käitumist, aga täitsin ta palve ning tõin pahtli ja värvi ise ära.”
Need meenutused kuuluvad 23-aastasele Marile, kes näeb ema hirme kui õpitud ja aastatega järjest süvenevat abitust. “Kohati ma olen juba kokku kukkumas selle koorma all, et pean toime tulema oma eluga ning paralleelselt tegelema ka ema elu korraldamisega. Ükskõik mis tal vaja on, helistab ta mulle ning leiab vabanduse, miks ta ise seda teha ei saa ja palub minu abi. Põhimõtteliselt pean ka kõige lihtsamad toidupoes käimised ise ära tegema, sest ema ei suuda seda enam ise teha. Miks ta on laskunud sellisesse turvatsooni ega isegi püüa oma abitusest jagu saada? Mina ei jaksa enam kahe inimese eest elada, tahan keskenduda koolile ja oma elule. Vahest on tunne, et kui ema nime telefonis näen, siis vajutaks kõne lihtsalt kinni!”