Kindlasti on õigel ajal ärkamine mõnikord lihtsalt kokkusattumus. Inimesed, kes öösiti regulaarselt üles ärkavad, võivad vahel ärgata vaid veidi enne hommikuseks äratuseks seatud aega.

Kuid selle kohta on katseid tehtud juba üle saja aasta ning need näivad kinnitavat, et mõnikord ei saa vahetult enne äratussignaali ärkamist siiski juhuseks pidada. Selle nähtuse pühendunud uurijate seast on minu lemmikuks arst nimega Winslow Hall, kes 1920ndatel suutis ärgata viisteist minutit enne soovitud aega rohkem kui pooltel juhtudel nendest enam kui sajast katsest, mida ta sooritas. Täpselt õigel minutil ärkas ta kaheksateistkümnel korral.

Muidugi läheks kõigi skeptikute rahuldamiseks vaja midagi vähem isiklikumat ja rohkem teaduslikku. Ka selliseid uuringuid on tehtud ning üsna järjekindlate tulemustega, sest järelduseks on, et jah, mõned inimesed suudavad ärgata enam-vähem etteantud ajal, teised aga mitte. Nende puhul, kes on selleks võimelised, sõltub palju motivatsioonist. Teame seda intuitiivselt: palju lihtsam on ärgata siis, kui ees ootab mõni oluline sündmus, nagu eksam või õigeks ajaks lennujaama jõudmine. Kuid selliste olukordade puhul on tõenäolisem seegi, et ärkad mitu korda, ning nagu varem juba mainisin, on sellisel juhul raske kindlaks teha, kas ärkamine just enne äratuseks seatud aega oli õnnelik juhus või mitte. Tõeliselt kasulik võime — ärgata vaid kord ja just enne kella tirisema hakkamist — paistab olevat üsna haruldane.

Mis siis annab ärkamiseks märku neile, keda on selle andega õnnistatud? Hall rääkis unenäost, kus nägi käsitsi kirjutatud silti, mustad tähed roosal taustal, kus oli kirjas sõna TÕDE, ning selle peale ta ärkaski. Teistes 1920ndatel tehtud eksperimentides rääkisid osalejad, et nad kuulsid näiteks häält, mis teatas: „Nüüd on aeg ärgata.“ Sellest oleks küll palju kasu! Samas tundub, et enamik neist ärkas ilma mingit sõnumit saamata.

Tõsiasi, et mõned on (oma peas) kuulnud või näinud mingeid märke, viitab veel ühele asjale: unefaasile. Üldiselt viibime esimesel osal ööst kõige sügavamates unefaasides, aga öö edenedes veedame üha rohkem aega kiirete silmaliigutustega unes, mis pole nii sügav ja kus leiavad aset pea kõik meie unenäod. Tollest REM-unest ärkamine on lihtsam kui sügavast unest. Seega pole ime, et ärkame sageli unenägude keskelt ning pigem hommikupoole ööd. Kuid vähemalt seni pole leitud erilisi tõendeid sellest, et unenäod või nende sisu oleks ärkamise vahetuks põhjustajaks.

Soovitud ajal ärkamise puhul on huvitav veel see, et on vaja kaht tegurit: aju peab enne magama jäämist sõnumi salvestama ja selle hiljem õigel ajal valla päästma, ja lisaks sõltub aju selle juures bioloogilisest kellast.

Pole ka üllatav, et bioloogiline kell siinkohal mängu astub. Meie kehal on neid isegi mitu. Need tegutsevad ööpäevaringselt, kontrollides kehakeemia toimimist meie organismi süsteemides. (Ajavahe all kannatamine tulenebki nende ajamõõdikute häiritud saamisest.) Õnneks on meil nüüdseks ka mingi ettekujutus sellest, kuidas bioloogiline kell ärkamise võimalikuks teeb. Saksamaal asuva Lübecki ülikooli uurimisrühm andis 1999. aastal unelaboris toimunud katse osalistele teada, et nad äratatakse kas kell kuus või üheksa järgmisel hommikul. Osalistelt võeti magamise ajal iga veerand tunni tagant vereproove. Need paljastasid, et grupp, kellele oli teatatud kell kuus toimuvast äratusest, hakkas kella viie paiku rohkem eritama stressihormooni nimega adrenokortikotropiin. Teise grupi inimestes, kes eeldasid, et saavad kella üheksani une täis magada, ei toimunud ärkamiseelset stressihormooni taseme tõusu.

Hormoonid võivad seletada ka juhuslikku ärkamist. Kui mõne tähtsa ja stressirohke sündmuse tõttu on vaja varem tõusta, siis võib stressihormooni tase kogu öö vältel kõrgem olla, mistõttu ärkamegi sagedasti, ning viimane neist kordadest võibki meid veenda, et imekombel ärkasime just õigel ajal.

Kuna ärkamise keemiline põhjus on selgeks tehtud, on kogu mõistatust nüüd lihtsam lahendada, kuigi endiselt leidub vastamata küsimusi. Kuidas suudab aju kogu öö jooksul loendada ärkamisajani jäänud tunde ja alustada stressihormooni eritamist tund aega enne, kui sa pole veel teadvusel? Seda me teame, et kui ütleme midagi just enne magamajäämist, suudame seda hommikul mäletada, nii et võime ju endamisi soovida, et ärkaksime õigel ajal. Tõsi on ka see, et aja kulu hindamine on magades umbes sama täpne kui ärkvel olles. Kui mälu ja keha bioloogiline kell kokku liita, siis ongi meil vajalik süsteem olemas. Aga ikkagi tundub see lausa hämmastav.

Katkend pärineb Jay Ingrami raamatust "Seletav teadus". Jay Ingram selgitab meile pead kratsima panevaid mõistatusi, võttes vaatluse alla paljud teemad alates tillukestest rakkudest meie kehas kuni universumi suurimate küsimusteni. Lahenduse saavad mõistatused: miks on rohutirtsul kõrvad kõhu peal? Kas on tõsi, et kasutame vaid kümmet protsenti oma ajust? Kuidas popkorn lõhki popsatab?