Terapeut Gerly Sepp: üksindus võib olla meie jaoks õnnistus või põrgupiin – oleneb, kumma me valime
Üksindus võib olla õnnistus või põrgupiin
Sepp tõdeb, et üksindus võib olla meie jaoks õnnistus või põrgupiin – oleneb, kumma me valime. Mida see tähendab? „Üksi olles on meil kõige lihtsam endast aru saada. Mis kerkib pinnale? Hirmud, igatsusvalu, enesehaletsus? Kui neid teadvustada, lubada endal neid kogeda, neid endas vaadelda, siis need vabanevad ja sealt alt tuleb välja rahu, armastus, rõõm ja vabadus,” räägib ta.
See vaatlemine käib nii, et tuleb tuua tähelepanu kehasse selle tunde juurde. Näiteks, kui see on kurbus, siis võid kogeda raskustunnet südame piirkonnas. Nüüd tuleb lasta kõikidel mõtetel minna ja teadvustada ainult seda füüsilist aistingut enda kehas. Kui lubada sellel olla, ilma et püüaks sellest lahti saada, vaid vastupidi, aktsepteerides seda tunnet, isegi armastusega vastu võttes, hakkab see tunne lahustuma. Kui see ei kao, siis on ilmselt peas mingi lugu, mis seda juurde tekitab.
Kuidas üksindus võib olla õnnistus? “Kui nüüd lubada enda emotsioonidel järjest vabaneda ja hakata looma endas usaldust iseenda vastu, siis mingi aja pärast võib märgata, et kogu see armastus, mida oled soovinud endast väljapoole anda, leidmata väljundit, hakkab suunduma iseendasse ja hakkad ise täituma armastusega iseenda vastu,” räägib ta.
“Sellest kohast hakkab tavaliselt läbi tulema enda looming ja anded, mis muidu peidus on olnud. Aga see kõik käib läbi iseenda täieliku vastu võtmise. Me ei saa jõuga hoida ennast rõõmus ja rahus. Seda mõistusega tehes teeme endile pigem halba. Tervenemine toimub läbi haavatavuse kogemise, täieliku aktsepteerimise, läbi lubamise tunda kõiki tundeid ja kuulata, mida tegelikult hetkel vajan, mitte selle, et pean olema alati tugev, rõõmus ja rahulik.”
Usalda ennast
“Sisemine tasakaal tekib siis, kui tähelepanu on iseendal. Kui otsin pidevalt tuge väljastpoolt iseennast, siis on kerge ennast kaotada,” ütleb Sepp.
Tema sõnul me oleme oma arengus jõudnud punkti, kus on vaja mõista, et me ise loome enda elu ja saame endas luua kõike, mida oleme seni teistelt oodanud. Märka, mida vajad väljastpoolt ennast. On see tähelepanu, turvatunne, armastus, väärtuse tunne? Nüüd too tähelepanu endasse ja hakka endale ise pakkuma neid kvaliteete.
Täida ennast armastusega, mida seni oled endast välja saatnud. Loo endas turvatunnet, loo endas usaldust, loo endas ise kõike seda, mida vajad. Võid seda teha nii, et oled jälle tähelepanuga enda kehas ja kordad endale sõna, mida sooviksid tunda. Sinus on see teadmine olemas, kuidas see tunne tundub, muidu sa ei oskaks seda soovida. Nüüd lase pea tühjaks sellest, mis su elus hetkel toimub, mis puudust sa tajud ja lõdvestu selle tunde tundmisesse.
Justkui unustad kõik muu ja mängid kergusega enda kujutluses, et sul juba on see tunne olemas. Lubad sellel avarduda ja laieneda endas. Kuni saad seda ka endast välja kiirgama hakata. Ja see, mida endas tunned ja endast välja kiirgad, tuleb sulle peegeldusena sinusse tagasi. Sinu ellu tulevad
inimesed ja olukorrad, kus saad seda tunnet järjest enam kogeda. Niimoodi hakkad iseennast järjest rohkem usaldama ja sa ei lähe enam nii kergesti tasakaalust välja, sest tead, et kõik on sinu enda kätes ja saad alati kõike muuta.
“See päris ehe õnnetunne on see, mis tuleb seestpoolt ja see võib tekkida ka siis, kui väljaspool on kõik justkui halvasti. See tuleb sügavast kontaktist iseendaga, kus ma tunnen, kes ma olen enda hinges ja unustan kogu kriitika iseenda suhtes. Me jõuame selleni siis, kui oleme enda teadlikkusega südames, armastuses ning tunneme, et oleme kõigi ja kõigega üks. Iseennast on vaja vastu võtta, koos kõigega, mis meis hetkel on,” ütleb Sepp ja lisab, et see ei ole alati lihtne, aga see on kõige olulisem, et jõuda selle tõelise õnnetundeni, mille jaoks ei ole vaja ühtegi välist muutust.
Enda armastamine ei ole egoism
Sügav enda olemuse armastamine ei ole tema sõnul kuidagi seotud egoga. See ei ole see, et ma armastan ennast sellepärast, et ma näen ilus välja või et mul on kallid riided või et mul on oskused, milles olen teistest parem. Kui ma armastan endas ainult välist või egost tulenevat, siis on seda sisemist rahu väga kerge paigast lüüa ja seal all on alati hirm, seda kaotada, mis mul on. Tõeline armastus on see, mis ei põhjenda, miks ma armastan, vaid see on sügav tunne, mille jaoks ei ole vaja ühtegi põhjust ja mida ei kõiguta miski. Selle jaoks on vaja tunda, kes ma olen enda päris olemuses. Et ma ise olengi armastus, rõõm ja vabadus. Ja et mul ei ole midagi vaja selleks, et seda tunda. “Kui kõik inimesed õpiksid ennast päriselt armastama, siis oleks see maailm üks tõeliselt õnnelik paik, kus valitseb rahu ja rõõm,” ütleb ta.
“See muutus saab käia ainult läbi iseenda, seestpoolt väljapoole, mitte kunagi vastupidi. Aga me juba teeme seda! Järjest rohkem inimesi on valinud endaga tegelemise ja mida rohkem loome harmooniat iseendas, seda rohkem loob maailm seda ka meie ümber. Oleme hoitud ja armastuses.”
Käesolevas hetkes on tavaliselt kõik hästi
Terapeudi sõnul on hästi oluline teadvustada, et raske tunne tekib tavaliselt meie mõtetest, mis pendeldavad mineviku ja tuleviku vahel. Käesolevas hetkes on tavaliselt kõik hästi. Ja just käesoleva hetke tunne loob meie tulevikku. Võimalusi end aidata on palju.
“Väga soovitan hingamist, eriti kui on ärevus. On võimalik käia erinevates hingamisgruppides, mida meil Eestis on väga palju. Samuti eraseansid. Pakun ka ise Biodünaamilise hingamise eraseansse, kus hästi hoitud ruumis saab inimene endast keha tasandil vabastada emotsioone. Nendel seanssidel kasutatakse muusikat ja puudutusi, mille läbi aidatakse pingetel vabaneda,” kirjeldab ta. Väga toetav on ka looduses viibimine. See maandab ja puhastab. Rasketel hetkedel on lausa hädavajalik viibida looduses nii palju kui võimalik.
Samuti aitab hästi jooksmine, kui hinges on valu või ärevus. Loomulikult ka jooga ja meditatsioon. Meditatsioon tundub inimestele sageli mingi mõistetamatu termin. Tegelikult on meditatsioon igasugune vaatlemine. Et olen täielikult oma tähelepanuga mingi asja vaatlemises. Meditatsioon võib olla ka aktiivne, näiteks keha raputamine või tantsimine, hoides silmad kinni ja vaadeldes samal ajal iseennast. Ka selliseid aktiivmeditatsioone saab grupis teha (näiteks Osho aktiivmeditatsioonid). Ka helimeditatsioonid on imeliselt lõõgastavad ja vabastavad ning üldse muusika kuulamine, mis paneb südame helisema ja tõstab sagedust. “Võimalusi on tõesti palju, on vaja vaid leida endale sobivaim. Kelle jaoks jooga ja meditatsioon tundub kauge, seda võib aidata tantsimine või laulmine,” toob Sepp välja.
