Terapeut Liis Kuurme: nii-öelda augus olles on võimalik ümber hinnata oma tegelikud vajadused, võimed ja eesmärgid

 (5)
Terapeut Liis Kuurme: nii-öelda augus olles on võimalik ümber hinnata oma tegelikud vajadused, võimed ja eesmärgid
Foto: Jude Beck/Unsplash

Terapeut Liis Kuurme võtab elu kui teekonda — vahel paistab päike ja on kergemad ajad, vahel toob elu väljakutseid, see ongi päris elu! Ei tasu muretseda, kui kukud reelt läbi — see annab võimaluse oma eesmärgid ümber kujundada. Liis annab nõu, kuidas tunda end enda kehas ja seltskonnas paremini ning tegeleda raskustega, mida elu ette söödab parimal moel.

Mida tähendab vaimne kriis, eksistentsiaalne depressioon ja kuidas selliste ilmingutega toime tulla?

Kõige esmalt oleks vaja pisut laiemalt mõista seda, mida inimesed üldises mõttes arvavad, mis on vaimne kriis, eksistentsiaalne depression jne. Üldarusaamad meie ühiskonnas ei pruugi olla alati need, mis on päris õigesti mõistetud. Näiteks eksisteerivad vaimsuse all tänases ühiskonnas palju eriarvamusi ja need kõiguvad äärmusest-äärmusesse. Üldiselt on vaimne teekond ning sellega ka vaimne kriis justkui midagi silmale nähtamatut.

Mida mina saan ja oskan seda selgitada, on pigem see sisemine n-ö hingemaailma teekond ja selle erinevad astmed ja arengufaasid. Pisut suurema vaimse ja hingelise arenguhüppe juures ilmnevad enamasti just need vaimse kriisi tundemärgid. Tihtilugu muutub ka kogu inimese maailmavaade teistsuguseks ja seda muutust on päris palju korraga haarata ning hakkama saada! Psüühika ja emotsionaalne osa inimesest on sellest mõjutatud ja seega saab vaimse kriisi ajal teise joondatuse ka kogu vaade ühiskonna toimimisele.

Seotud lood:

Eksistentsiaalse depressiooni mõiste on tõenäoliselt paljudele võõras. Jah, depressiooni kui haigust peetakse praeguse aja epideemiaks, kuid see pole päris see. Eksistentsiaalse depressiooni kõige olulisem märksõna on ilmselt põhiliselt nelja probleemi – surma, vabaduse, isolatsiooni ja mõttetuse – protsessimine. Võib üldistatult öelda, et eksistentsiaalne depression tekib siis, kui inimene seisab vastamisi küsimusega oma olemasolu kohta. Vahel on öeldud, et sedalaadi depressiooni esineb enamasti andekate inimeste seas, kuid enamasti on see ikkagi seotud väga suure kaotusega või ohu ja hirmu tõttu, mis elus võib ette tulla.

Inimene saab ise tähele panna, kas ta on rahul oma sisemaailmaga ja kas selles seisundis olemine pakub talle meelerahu ja tasakaalutunnetust. Kui inimene saavutab oma arengus teatud tasandi, kus ta januneb uute väljakutsete (ennekõike vaimsete) järele, tekib vajadus ka teatud süvendatud mõistmisele. Tihtipeale hakatakse analüüsima iseenda sisemaailma ja leidma sealt paralleele, mustreid, takistusi, et liikuda jälle samm edasi. Aga kuna selline eneseanalüüs ükskõik, millist taktikat kasutades, on üsna ebamugav, siis võivad tekkida justnimelt kriisiilmingud. Ilmingud võivad olla masendus, kurbus, enesehaletsus, kirjeldamatu üksindustunne (keegi ei mõista mind), eraldumine jne.

Mulle tundub, et selliseid hetki tuleb kõigi eludes ette ja see on iseenesest ju väga oluline elu osa. Küll aga kui paljud sellest ka ühel hetkel toibuvad ja suudavad oma tähelepanu edasisele fokusseerida, on teine asi.

Kui heita pilk möödunud kriisiolukorrale, siis millised olid teie arvates põhilised mured ja probleemid, mis inimestes esile kerkida võisid?

Möödunud kriisiolukord oli minu hinnangul üks olulisemaid enesearengu võimalusi!

Üks põhilisemaid n-ö maiseid probleeme oli ikkagi see, kuidas majanduslikult edaspidi hakkama saada. Ennekõike mõjutas see neid, keda koondati või kellel kaotati töökoht ära. Iga inimese eksistentsiaalne hirm on ju see, kas tal on piisavalt vahendeid, et leiba osta ja kas tal on katus pea kohal.

Teine ja suurim osa kogu kriisi vältel kestnud ja seni veel paljusid mõjutav aspekt on inimeste emotsionaalne seisund ja see, kui mõjutatav ja manipuleeritav see on. Oleme ju lugenud ka meedia vahendusel, et palju perekondi ja elukaaslasi läksid sel perioodil lahku. Kuid seda tehti hoopis teistel alustel kui muul ajal. Isolatsioonis olles olid inimesed sunnitud olema rohkem füüsiliselt koos ja see, kui kiiresti tekkisid seetõttu pinged, oli hämmastav! Enamjaolt pöörduti ka minu poole murega või probleemiga – kuidas emotsionaalselt edasi hakkama saada? Küllap oli inimestel rohkem aega süüvida oma mõtetesse sügavamalt ja avastada sealt ammu unustatud häirivad faktorid.

Kuidas tulla tagasi normaalsusesse ehk kuidas taas-harjuda nii-öelda sellega, mis oli enne, kui kriisi polnud? Või üleüldse, kui oled elus korra libastunud, kuidas naasta tagasi oma igapäevaste kasulike rutiinide ja harjumuste juurde?

Kui minu käest küsida, siis mulle tundub, et olgugi, et füüsiliselt me justkui pöördusime nüüd vaikselt tagasi oma igapäevarutiini, siis meid ümbritsev maailm sellegipoolest pole enam see, mis oli enne kriisiolukorda! See periood andis piisavalt paljudele inimestele aega tänaseks teha oma sisemaailmas korrektuure ja muutusi. Öeldakse, et uute harjumuste ja mustrite loomiseks läheb vähemalt 21 päeva.

Pole vaja ka väga muretseda sellepärast, kui elus vahel libastud või kukud reelt maha. See on oluline koht, kus nö augus olles on võimalik ümber hinnata oma tegelikud vajadused, võimed, eesmärgid jne. Mulle isiklikult tundub see olevat parim viis tulla oma mugavustsoonist välja ja kujundada uued lähtekohad kasvõi enesearengu kontekstis.

Miks ja kuidas aitab empaatiavõime arendamine, suurema pildi mõistmine ja enda kõrvalt nägemine enda isiklikke probleeme paremini ning efektiivsemalt lahendada?

Viimasel ajal mulle tundub, et tihtipeale just suure pildi vaatamisest on inimestel jäänud vajaka, et õppida midagi uut, et areneda, olla empaatiline. Küllap on ühiskonna normid selles osas ka omajagu karuteene teinud. Kindlasti on oluline pöörata tähelepanu ka detailidele, kuid suures pildis ja enda kõrvalt vaatamine annab alati palju inforohkema ja adekvaatsema võimaluse edasisi eesmärke seada ja muutusi läbi viia.

Isiklike probleemide lahendamise osas on empaatia muidugi võtmesõna. Olen tihtipeale näinud küsivaid ja segaduses pilke oma klientidelt, kui olen neile soovitanud vaadata kasvõi oma füüsilist keha veidi kõrvalt. Täiesti hinnangutevabalt. Ja siis palunud neil olla heatahtlik enese suhtes. Ükskõik, mis neid seni on häirinud või mida nad on soovinud parandada, on siiski pideva edasiarendamise ja enesepiitsutamise juures ununenud olla enese vastu ka heatahtlik. Niisiis on empaatia juba iseenda suhtes väga tähtis.

Kui suurt rolli mängib minevik meie igapäeva elus ja ka tuleviku kujundamisel?

Seda on räägitud alati, et meie lapsepõlv ja kogu minevik omab väga suurt tähtsust sellel, milline on meie elu praegu. Küll aga olen näinud palju inimesi, kes jäävadki sellesse väga kinni. Teinekord tuuakse oma tuleviku loomise takistused koguni õigustuseks, et minevik on olnud nii- ja naasugune ja “järelikult ei saa ka tulevikus midagi muutuda”.

Täna, olles teinud läbi palju erinevaid koolitusi ja töid, julgen väita siiski veel üht olulist nüanssi. Nimelt on igas inimeses siiski loomuomane võimekus muuta oma hetkeolukorda ja tulevikku vaatamata minevikule. Kui hoiad oma fookust, tähelepanu oma tulevikul ja taotletaval seisundil, hoolimata sellest, mis on olnud minevikus, saad luua omale teistsuguse reaalsuse. Võibolla kõlab see liiga lihtsalt või siis kummaliselt, aga just ennekõike vaimse enesearengu ja eluga süvitsi mines, suuremat pilti vaadeldes see nii sünnibki.

Kuidas aidata iseendal ennast taas armastama ja väärtustama hakata?

Minu jaoks saavad enese väärtustamine ja armastamine alguse aktsepteerimisest ja andestamisest. Kui me ei suuda ennast aktsepteerida, on ennast ka raske väärtustada. Olen palju näinud kõrvalt, kuidas inimesed väärtustavad ennast seda rohkem, mida rohkem nad saavad välismaailmast tunnustust või heakskiitu. Ometigi ei tohiks see sedasi olla. Aktsepteerimine ei tähenda kõige ebaausa, vale ja vägivalla tunnustamist ja heaks kiitmist. Vaid see tähendab seda, et tunnistame oma nõrkust, eksimist ja soovi edaspidi ennast parandada.

Kui iseendale andeks andmine ja aktsepteerimine on siiras ja sellega valmidus ka edaspidi sinasõber olla, on eeldused enese armastuseks ja väärtustamiseks küpsed ja toimivad!

Kuidas tulla paremini toime erinevate elumuutustega? Milliseid nippe oskate jagada, mille abil uutele väljakutsetele ja suurematele muutustele vastu minna?

Elu tulebki võtta kui teekonda. Vahel paistab päike ja elus on kergemad ajad. Vahel tuleb ronida kõrgele mäetippu ja siis toob elu parajaid väljakutseid. Vahel ollakse aga pimedas metsas ja nähtavus on nullilähedane ning inimesel on siis see tohutu hirm ja teadmatus. Ometi on see teekond ja teekonnal on alati muutused. See ongi see päris elu!

Viimastel aastatel olen ise teinud elus väga palju muutusi ja kõige olulisem nipp, kuidas muutusi oma elus luua, on tulla välja oma mugavustsoonist! Kui me midagi pidevalt kardame ja jätkame pigem oma tuttavlikus olekus, ei toimu arengut ega edasiminekut.

Ma soovitan teha igaühel aeg-ajalt endale eneseanalüüs: vaata üle oma harjumused nii füüsilisel, vaimsel kui emotsionaalsel tasandil. Millest sul puudus on? Millised on su unistused? Uuri, loe, räägi ja siis, mis kõige tähtsa: tee otsus! Otsusta, kas oled valmis elama täiel rinnal ja tulema oma mugavustsoonist välja või mitte? Enamasti jääb otsuse tegemine hirmu, igasuguste ettekäänete ja laiskuse taha. Ja kui see ongi inimese valik, tuleb ka seda aktsepteerida. Aga siis ei saa toimuda ka mingeid muudatusi..

Olete öelnud, et teie ülesanne on aidata inimesel leida oma eluetappidel fookus ning saavutada seeläbi püsivalt terve, harmooniline ja õnnelik elu. Kuidas täpsemalt te seda teha aitate, milles seisneb teie teraapia võlu?

Olen kasutanud oma teraapias tehnoloogiat, mis põhineb kvantfüüsikal. Kvantfüüsika eripära on selle teistsugusem vaatenurk elule, inimestele, olukordadele. Ja see paelub mind kindlasti rohkem, kui pelgalt mentaaltasandi “ümber-programmeerimine”.

Just fookus ja tähelepanu on see, mis loob aluse võimalikule muutusele, mida inimene oma ellu vajab. Seda kutsutakse teise nimega ka sageduste muutmiseks. Küll aga on teinekord inimesel vaja aru saada, kus ta oma eluteel hetkel paigal tammub. Seetõttu on võimalik infovälja kaudu saada ühendust alateadvusega ning minu kui terapeudi ülesanne on peegeldada ja tõlgendada seda siis kliendile arusaadavas keeles. Fookuse ja tähelepanu sõnastamine on enamasti inimesele üsna raske, sest kui terve elu oleme harjunud olema pigem probleemikeskses mõtlemises, siis nüüd on vaja harjutada ennast ümber lahenduskesksele mõtteviisile ja elustiilile. Ka see on päris paras elumuutus ja vajab seetõttu kõrvalist abi.

Minu ülesanne on olla vaatleja, jälgija, peegeldaja ja nõuandja rollis. Ilma hinnanguteta ja kusagile poole suunamiseta. Ma aitan inimesel vastavalt tema infoväljale ja potentsiaalile, mis analüüside tulemusena paistab, näha tema tõelist olemust ja seisu ning sõnastada edasine taotlus. Kui inimene peale teraapiat jääb kuuajalisse protsessi, kus toimub ka vastav edasi- ja tagasisidestus, on tulemused ja muutused alati silmaga nähtavad. Seega on vaja ikkagi teha ka kodutööd ja hoida oma taotlusel “kätt pulsil”.

Millised oleksid need sammud, mida võiks iga inimene täna teha, et tunda ennast iseenda kehas ja iseenda seltskonnas paremini?

Kõigepealt võta veidi aega enda jaoks ja eemaldu mingiks perioodiks meediast, sotsiaalmeediast, sõpradest jm infomüra tekitavatest teguritest. Tavaliselt on just kõikvõimalikud välised mõjutajad need, mis viivad meie tähelepanu enese juurest eemale ja nii on päris iseenda kehas ja seltskonnas meil keeruline olla.

Näiteks soovitan kasvõi iga päev võtta tunnike, kus lülitad kõik seadmed välja (telefon, muusika, arvuti, jne) ja eraldud teistest inimestest. Kas teed seda metsas jalutades või üksi kodus eraldi toas, polegi ju vahet. Aga see tunnike iseendale on kindlasti üks parimaid mooduseid, kuidas hakata kuulama iseennast nii kehaliselt kui mõtetes ja tunnetes. Veel on selle aja kasutamise juures oluline olla kohal! Ole siin praegu kohal. Püüa mitte rännata ringi oma unistustes/kohustustest/muredes, vaid ole praegu nüüd siin. Sina ja su keha ja su mõtted ja tunded. Ole lihtsalt kohal. (kohaloleku harjutusi saad kindlasti lugeda rohkem näiteks E. Tolle raaamatutest)

Proovi ja harjuta elada ilma hinnanguteta. Me kipume siinses maailmas ja ühiskonnas kaasa minema sellega, et anname hinnanguid ja sildistame kõike ja kõiki. Aga kui võtad endale eesmärgiks olla mõni päev lihtsalt vaatleja, hakkad enda ümber olevaid inimesi nägema lihtsalt erinevatena… mis sellest, et kõik teiste inimeste valikud, otsused ja viis elada meile ei sobi – see on ju nende endi elu. Meie sekkumine läbi hinnangute ja arvustamise rikub teinekord ära rohkem, kui selle inimese enesehinnangu ja julguse elada.

Soovitan ka jälgida päeva jooksul oma reaktsioone erinevates olukordades. Püüa olla enda suhtes objektiivne vaatleja. Astu samm endast eemale. Küsi endalt – kas ma tahaksin olla sõber iseendaga, kes just antud olukorras reageeris? Selline vaatlus annab tihti palju vastuseid, mis meid iseenda juures häirib ja see annab võimaluse siis ka teha vastavaid korrektuure.