Terapeut positiivse mõtlemise lõksust: kui me ei luba endal tunda kurbust, ei saa me tunda ka õnne täiel määral

 (2)
Terapeut positiivse mõtlemise lõksust: kui me ei luba endal tunda kurbust, ei saa me tunda ka õnne täiel määral
Photo by Engin Akyurt from Pexels

Ühel päeval eelmisel nädalal, olles saatnud ära oma viimase kliendi, tabasin end taipamiselt, et ei ole üldse oluline, kas klient läheb uksest välja, olles vaikne ja mõtlik (olles võib-olla enne kogenud raevu ja pisaraid) või teeb seda justkui rõõmutantsus kepseldes, on igal juhul hästi. Sest igal juhul on inimese sees toimunud ja liikunud midagi olulist. Mõnikord ei olegi kohe selge, milline see liikumine või avanemine täpselt on olnud või mida see tähendab.

Selle tähenduse otsimisega on tegelikult üldse omaette lugu. Meie mõistusekeskses maailmas püüame me meeleheitlikult kõigest aru saada. Tunnete maailma puhul ei saa aga see olla ainsaks ega isegi esmaseks töövahendiks. Tunded ei ole ratsionaalsed ja loogilised. Igal juhul on nii, et tähendus ja mõistmine tulevad tihti hiljem. Mõnikord isegi palju hiljem. Ja mõnikord polegi see oluline. Selle sisemise liikumise või avanemise mõju võib aga väljenduda välises maailmas nii, et me kohe seost ei näegi. Sest me unustame, et igasugune väline areng või muutus on ainult sisemise peegel. Ja mõnikord me mitte ainult ei unusta, vaid ei taha seda uskuda. Järk-järgult muutub aga kõik selgemaks, piiravad ja hävitavad mõttemustrid muunduvad ja taanduvad aeglasemalt või kiiremini, sõltuvalt inimesest ja uskumuse iseloomust ning sügavusest. Nii hakkavad toimuma ka muutused elus ja me märkame neid muutusi ja seoseid oma seisundi ja sisemiste muutustega rohkem.

Seotud lood:

Selles protsessis on ühtmoodi vajalikud nii rõõmutantsu hüpped, mis annavad jõudu ja indu, kui ka pisarad, viha ja vaikne mõtlikkus. See kõik on inimeseks olemise osa ja protsessi võti ongi enese aktsepteerimises just sellisena, nagu meie inimkogemus parasjagu on. On aeg tegutseda ja lennata kõrgel sagedusel, on aeg lubada endale puhkust ja tagasi tõmbamist. Ka aeg, mis jääb vana kadumise ja uue tulemise vahele, on väärtuslik ja oluline.

Jah, ei ole tervislik ja mõistlik olla pidevalt vihane või kurb. See võib muutuda mürgitavaks. Kuid samamoodi ei ole tervislik ega mõistlik neid tundeid negatiivseteks sildistades alla suruda või eitada. Näiteks korrates endale loosungit „Mõtle positiivselt!”, mis mitte ühtki muud varjundit, kui klassikaliselt selle osaks peetavad lõbusus, kergus ja sära ei aktsepteeri. Sõnum on, et kurb või vihane olla ei ole okei.

Millegi eitamine või alla surumine ei muuda seda aga olematuks. Alla surutu leiab oma väljenduse kusagil mujal, sageli täiesti ootamatult ja üldse mitte meeldivalt, paljudel juhtudel isegi füüsilises haiguses või valus. Sest keha, erinevalt meelest, ei valeta. Tunded on selleks, et neid tunda! Mitte ühte või teise kinni jääda, mitte selleks, et enesehaletsuses mõnuga supelda, vaid tunda ja siis edasi minna. Kui võtta tunnet või mõtet, ka ebameeldivat või valusat, lihtsalt kui hetkereaalsust, ühte osa meie seisundist mingil hetkel, sõnumit oma sisehäälelt ning teda nii lihtsalt märgata ja tunda, muutub kõik palju kergemaks ja tunne või mõte saab minna mööda.

See on nagu väikese lapsega, kes nõuab teinekord tähelepanu üldse mitte meile sobival moel või hetkel, kuid tähelepanu saades rahuneb. Ja nii nagu teinekord on lapse mure tõsisem ja nõuab rohkem aega, hoidmist ja tähelepanu, võivad ka osad tunded ja teemad meie sees vajada pikemat süüvimist ja tegelemist. Teinekord on selleks vaja pikemat järjepidevat protsessi. See on koht, kus on mõistlik abi ja tuge otsida, sest alati ja kõigega ei ole võimalik ise hakkama saada.

Veelkord — sest see sõnum on oluline — tunded ei ole loogilised ja ratsionaalsed! Neid ei saa ainult mõistuse ja analüüsi abil lahendada. Täpselt sama kehtib aga kõige sügavamate, sh nn krooniliste probleemide kohta meie elus. Kui see nii oleks, ei oleks meil ühtki probleemi. Probleemide põhjused ja juured on tundemaailmas ja alateadvuses, mis ei kõnele mõistusele omast analüüsikeelt. On asju, millele tuleb lihtsalt otsa vaadata, teinekord oskamatagi sõnastada või selgitada, millele parasjagu otsa vaatame. Kasu ei ole sellest, kui öelda ja mõelda, et seda miskit pole olemas, nt mingi umbmäärane ärevus või rahulolematus, millele ühtki loogilist põhjust me justkui ei leia. Kasu ei ole sellest, kui kinnitada endale, et kuna ratsionaalset põhjust pole, siis pole põhjust nii tunda. Kasu ei ole kohe kindlasti ka sõnumist „Ära muretse, mõtle positiivselt!”, mis seda õnnetut soovimatut tunnet diskrediteerib.

Positiivne mõtlemine endale „negatiivseid” tundeid keelates või end isegi nende pärast süüdi tundes on iseenda eitamine, eirates või mõistes hetkereaalsust. Kogu aeg ei pea särama ja naeratama. Täiesti okei on olla vahel kub, vihane või segaduses. See ei tee inimesest virisejat, tujurikkujat vms. See lubab iseend vastu võtta igas olekus. Ja see on ainus viis, kuidas neist tunnetest läbi minna ja uuesti päikse kätte jõuda.

Tuues jälle paralleeli lapsega, me ei armasta ju teda ainult siis, kui tal on hea tuju. Ja kui laps on hirmunud või paanikas või kurb, siis ei aita kuidagi käsklus „Lõpeta nutmine! Ei ole ju maailmalõpp!”. Kõlab tuttavalt, eks? Või siis „Ära karda!” ilma et sellega kaasneks muud julgustavat žesti või tegu. See on programm, millega suur hulk inimesi on kasvanud ja ühes lauses võib selle kokku võtta sõnadega „Ära tunne!”

Mida lapsel vaja oleks kuulda, on aga see, et on okei tunda seda, mida ta parasjagu tunneb, et vanem on temaga. Lapsel on oluline tunda, et teda mõistetakse, mitte ei mõisteta hukka. On oluline tunda vanema kohalolu ja armastust. Rahu, kannatlikkus ja kallistus aitavad. Ja vanemad ei ole üliinimesed, nad vihastavad ja ärrituvad ilmselgelt ka. Ja sel hetkel ei aita kuidagi järgmine süüdistusring iseenda suhtes selle tunde pärast, vaid ka iseendaga samal moel õrn ja kannatlik olemine. Rahulik vabandus ja oma vea tunnistamine on miski, mis võiks olla loomulik osa suhtlusest. Nii suheldes teiste inimestega kui sisekõnes. Sest nii nagu räägime iseendaga, suhtleme ka teistega, sh lastega.

Niisiis alustame sellest, et tulla välja nn positiivse mõtlemise lõksust, ettekujutusest, et kogu aeg peab ainult särav ja õnnelik olema, et meil on midagi viga, kui tunneme kurbust või hirmu. Või — jumal hoidku — viha, see on ju eriti barbaarne! Iroonia irooniaks, aga point on see, et tunded ei ole positiivsed ega negatiivsed. Tunded on tunded ja nad on selleks, et neid tunda! Kui me ei luba endal tunda kurbust, ei saa me tunda ka õnne täiel määral.

Sa ei tule ju terapeudi juurde, kellele sobivad ainult rõõmutantsu tantsivad kliendid. Miks Sa siis iseendaga (ja oma lähedastega) nii käitud? Probleem ei ole tunnetes, vaid hinnangutes, mida neile anname. Lõpetame hinnangute andmise ja ratsionaliseerimise ning anname selle asemel hoopis endale ja teistele loe tunda!

Kui soovid tundmisel ja sasipundarde harutamisel tuge ning kohta, kus on tõesti luba tunda ja isegi mitte teada, mida just tunned, siis minuga saab ühendust e-mailil magdalathreapy@gmail.com või Facebookis!