Terminit tutvustas esmakordselt maailmale 1997 a dr. Bratman ja Knight ajakirjas Yoga Today. Ortoreksia sõna tuleb ladina keelest ning tähendab “õiget isu”. Kuigi termin on kasutusel olnud tänaseks 20 a, ei ole endiselt haigust võimalik diagnoosida ametlike diagnoosikriteeriumite alusel. Põhjuseks on asjaolu, et mitmed spetsialistid peavad selliste tunnuste esinemist muude häirete üheks sümptomiks, mitte eraldiseisvaks häireks.

Kuigi ortoreksia ei ole tänaseks päevaks ametlikult psühhiaatrilise diagnoosina märgitud, on meil olemas kindlad juhtnöörid haiguse tuvastamiseks ja edukaks raviks. Ameerikas läbi viidud uuringud kohalike tudengite hulgas pakuvad, et haigusest on haaratud umbes 1% nooremaealistest täiskasvanutest. Samas on ka uuringuid, mis pakuvad selleks koguni 6%. Eesti kohta selliseid andmeid ei ole.

Ortoreksia tunnused:

• Ortoreksiat põdeval inimesel on kinnisidee ”õige” toidu osas. Oma mõtted viiakse ellu läbi jäiga ja “õige” toitumise.
• Äärmiselt suurt tähelepanu pööratakse toidu valmistamisele, praadimine vs keetmine vs aurutamine. Hinnatakse võimalikke kahjusid, mis täisväärtuslikule toidule tekivad kuumtöötlemisel. Samuti on tähelepanu all toidu säilitamise viisid, külmutamine vs kuivatamine jne.
• Samamoodi iseloomustab ortorektiku söömiskäitumist rituaalsus ja kord. Oluliseks muutuvad söömise kellaajad ja toiduainete gruppide omavaheline kombineerimine (mida millega süüa).
• Ortorektikuid huvitab enam söödava toidu kvaliteet kui toidu kogused ehk kvaliteet vs kvantiteet.
• Kui ortorektikul ei ole võimalik veenduda toidu puhtuses ja tervislikkuses, jätab ta pigem söömata, kui et sööb “kahtlast” toitu.
• Kehakaalu langetamine ei ole tavaliselt osa kinnisideest. Kuigi mõned uuringud on leidnud, et kerge ülekaal nooremas eas võib olla soodustavaks faktoriks ortoreksia kujunemisel.
• Märkimisväärne aeg ööpäevast, vähemalt 3 tundi ärkveloldud ajast, kulub söödava toidu päritolu kohta uurimisele ja lugemisele, sageli tehakse seda internetis. Uuritakse, kas on kasutatud pestitsiide, kas piimakarja on toidetud hormone sisaldava toiduga jne. Palju aega kulub ka järgmiste toidukordade planeerimisele ja toidu hankimisele (öko poodide külastamine, tellimine).
• Eelneva aluseks ei ole keskkonnasäästlik mõtteviis, usulised põhjused, loomade heaolu jms, vaid isiklik kasu nagu hea tervis ja füüsiline vorm.
• Ortorektik väldib võimalusel kõiki kunstlikke värv-, sälitus- ja muid lisaaineid. Sageli ka rasva, soola ja suhkrut ning loomse päritoluga toiduaineid (sh piimatooted).
• Lisaks pööratakse suurt tähelepanu toidu pakendile (nt võimalikud kartsinogeenid plastpakendist, gaasikeskkond) ja kas pakendil olev toidu koostis vastab tõele.
• Süütunne peale kahjulike ja ebatervislike toitude tarbimist. Enesetunde parandamiseks viiakse läbi erinevaid paaste (vee- ja mahlapaast) ja puhastusi. Ei ole harvad ka juhud, kui ortorektik tarvitab kahjulikust toidust vabanemiseks lahtisteid.
• Teiste inimeste toiduvalikute aktsepteerimine on ortorektikule raske, õigeid toiduvalikuid peetakse absoluutseks ja ülimaks tõeks.
• Ortorektik on sageli nö valjuhäälne ja kuulutab oma tõde ja tühistab teiste arvamusi.
• Võttes arvesse inimese sissetulekuid, kulutatakse märkimisväärseid summasid toidu kvaliteedi tagamisele, hankimisele.
• Tekivad kehalised kahjustused nagu näiteks aneemiad (nii B12 kui rauapuudusest), D-vitamiini puudus, imendumishäired jne.
• Samal ajal tarbitakse erinevaid toidulisandeid, taimseid ravimeid, probiootikume.
• Ortoreksiat põdev võib kirjeldada endal olevat erinevaid talumatuseid, allergiad, astmat, kuid sageli on need kas uurimata või ei ole neil meditsiinilist alust.
• Häiritud on sotsiaalsed- ja lähisuhted. Tekivad probleemid töö ja kooliga, tülid perekonnas.
• Välditakse üritusi, pidusid ja väljas söömist, sest pole võimalik kontrollida toidu koostist jms.
• Drastiline aksepteeritavate toitude hulga piiramine võib viia lõpuks olukorrani, kus tarbitakse alla 10 erineva toidu.
• Sageli lisanduvad ärevuse ning depressiooni sümptomid, paanikahood.
• Paradoksaalselt ei too ülim tervislik toitumine sisemist rahu ja tervist, vaid ulatuslikud tervisekahjud.

Miks võiksime pidada ortoreksiat ohtlikumaks kui muid söömishäireid?

• Meditsiinitöötajate üldistavalt julgustav suhtumine tervislikku toitumisse ning asjaolu, et tervislikult toitumist peetakse ohutuks.
• Ortoreksiat põdevad inimesed on „valjuhäälsed”, julged ja esitavad oma tõde enesekindlalt. Nendega argumenteerimises võib ka kogenud meditsiinitöötaja jääda kaotajaks.
• Ortoreksia sümptomitesse suhtutakse pinnapealselt ja sageli ei võeta neid tõsiselt.
• Diagnoosimine on keeruline ja nõuab erialaspetsialisti sekkumist. Süsteemse raviga tegelevaid erialaspetsialiste on Eestis vähe.

Kuna haigus on üsnagi uus, on tõsine oht, et meditsiinitöötajad suhtuvad võimalikesse ortoreksiahaigetesse pinnapealselt, üldistavalt ja pigem hälbelist söömiskäitumist soodustavalt.

Anoreksia ja ortoreksia erinevused

Anorektiku häirunud söömiskäitumine juhindub soovist kaotada kehakaalu, olla sale. Toidukoguseid piiratakse, eelistatakse vähekalorilisi toite. Anorektik varjab oma sümptomeid (vähemalt haiguse alguses), peidab iseennast ja oma mõtteid.

Ortorektiku söömiskäitumist juhib soov süüa õigeid toiduaineid ning loodetakse maksimaalset kasu tervisele, kaalukaotus ei ole eesmärk omaette. Oluline on toidu kvaliteet ja puhtus. Kaloriline koostis ei oma nii suurt rolli. „Oma tõe” kuulutamine on osa haigusest. Tekib üleolev suhtumine ülejäänute toiduvalikusse, ehk „sense of superiority to others”.

Samas on anoreksial ja ortoreksial ka sarnasusi

Püüd kontrollida oma elu läbi toidu, haarata ohjad. Enesega rahulolu otsimine on seotud söömisega. Kaasuvad häired nagu obsessiiv-kompulsiivne häire või erinevad isiksuse jooned. Mõlema puhul on tegemist raske ja potentsiaalselt invaliidistava haigusega. Võimalikult varajane professionaalne abi ennetab haiguse krooniliseks muutumist.

Ilma õigeaegse ja piisava ravita on suremus ligi 20%.

Kuna toitainete puudus on mõlema söömishäire korral märgilise tähendusega, tekivad haiguse jätkudes somaatilised ehk siis kehalised probleemid. Nagu näiteks luude hõrenemine, hormonaalsüsteemi düsfunktsioon (kilpnäärme- ja suguhormoonid, menstruaaltsükli häired kuni menstruatsioonide peetumise ja viljatuseni välja).

Kokkuvõtvalt

• Ortoreksia on sageli alamärgatud ka meditsiinitöötajate poolt
• Haigus sarnaneb oma olemuselt pigem anoreksiale (kulg ja prognoos)
• Õigeaegse ja piisava ravita on tegemist potentsiaalselt invaliidistava haigusega
• Haigus on ühiskonna poolt küllaltki pikalt „aksepteeeritud”

Kui tunnuseid lugedes tunned ära enda või mõne oma lähedase, peaksid kindlasti otsima abi. Oht haiguse krooniliseks muutumiseks ning püsivate tervisekahjude tekkimiseks on suur.