Miks võiksime pidada ortoreksiat ohtlikumaks kui muid söömishäireid?
- Meditsiinitöötajate üldistavalt julgustav suhtumine tervislikku toitumisse ning asjaolu, et tervislikult toitumist peetakse ohutuks.
- Ortoreksiat põdevad inimesed on „valjuhäälsed”, julged ja esitavad oma tõde enesekindlalt. Nendega argumenteerimises võib ka kogenud meditsiinitöötaja jääda kaotajaks.
- Ortoreksia sümptomitesse suhtutakse pinnapealselt ja sageli ei võeta neid tõsiselt.
- Diagnoosimine on keeruline ja nõuab erialaspetsialisti sekkumist. Süsteemse raviga tegelevaid erialaspetsialiste on Eestis vähe.
Kuna haigus on üsnagi uus, on tõsine oht, et meditsiinitöötajad suhtuvad võimalikesse ortoreksiahaigetesse pinnapealselt, üldistavalt ja pigem hälbelist söömiskäitumist soodustavalt.
Anoreksia ja ortoreksia erinevused
Anorektiku häirunud söömiskäitumine juhindub soovist kaotada kehakaalu, olla sale. Toidukoguseid piiratakse, eelistatakse vähekalorilisi toite. Anorektik varjab oma sümptomeid (vähemalt haiguse alguses), peidab iseennast ja oma mõtteid.
Ortorektiku söömiskäitumist juhib soov süüa õigeid toiduaineid ning loodetakse maksimaalset kasu tervisele, kaalukaotus ei ole eesmärk omaette. Oluline on toidu kvaliteet ja puhtus. Kaloriline koostis ei oma nii suurt rolli. „Oma tõe” kuulutamine on osa haigusest. Tekib üleolev suhtumine ülejäänute toiduvalikusse, ehk „sense of superiority to others”.
Samas on anoreksial ja ortoreksial ka sarnasusi
Püüd kontrollida oma elu läbi toidu, haarata ohjad. Enesega rahulolu otsimine on seotud söömisega. Kaasuvad häired nagu obsessiiv-kompulsiivne häire või erinevad isiksuse jooned. Mõlema puhul on tegemist raske ja potentsiaalselt invaliidistava haigusega. Võimalikult varajane professionaalne abi ennetab haiguse krooniliseks muutumist.