Tunned, et ei suuda oma nutu- või vihahooge muud moodi alla suruda, kui neid ignoreerides? Tuleme appi!


Tunned, et ei suuda oma nutu- või vihahooge muud moodi alla suruda, kui neid ignoreerides? Tuleme appi!
Foto: Milada Vigerova/Unsplash

Paljud inimesed, eriti naised, on kimpus oma emotsioonide kontrollimisega. Enamus teab seda tunnet, kui midagi on halvasti läinud ja rahvarohkes kohas tulevad pisarad silma ning enam ei suuda neid tagasi hoida. Kuidas sellist olukorda ennetada, kuid niimoodi, et sa oma tundeid maha ei suruks?

Tundlikud inimesed teavad seda muret hästi, samuti ka need inimesed, kes tegelevad ärevushäirete ja depressiooniga. Sa võid mõelda ükskõik kui palju raske olukorra üle ja seda analüüsida, aga pisarad hakkavad iseenesest voolama ning teised inimesed proovivad aidata, kuid teevad oma küsimustega olukorra ainult hullemaks.

Väga raske on seda situatsiooni lõpetada, sest nutune nägu jääb terveks päevaks ette ja segab igapäevatoiminguid. Kui sinu ümber on palju inimesi, siis nad tahavad sulle toeks olla, aga kuna iga inimene on erinev ja vajab omamoodi lähenemist, siis nende abi ei pruugi sind aidata. Kõige tähtsam on aru saada, et ainult sina ise saad oma tundeid kontrollida. Kuidas seda siis teha?

Kui sa oled tõeliselt väsinud nutmisest ja vihapursetest keset avalikke kohti, siis tunnista seda endale. Ühegi probleemiga ei saa päriselt tegeleda, kui sa ei ole sellest väsinud ja ei taha vabaks lasta. Sisemine soov peab kõik muu üle kaaluma.

Sa peaksid laskuma sügavale enda sisse ja leidma probleemi algpõhjuse. Mitmetel juhtudel on see seotud lapsepõlvemälestustega, mis jäävad nii sügavale alateadvusesse kinni, et inimene ei saa isegi aru, et see sellisest olukorrast on tekkinud. Näiteks kui lapsena on sinu peale kõvasti karjutud, siis nüüd täiskasvanuna, kui keegi isegi kõvasti kuskil ärevas olukorras räägib, võivad sinul automaatse reaktsioonina pisarad silma tulla. Vahel tuleb algpõhjuse üles leidmiseks psühholoogi külastada, kui ise ei oska nii sügavale enda sisse vaadata.

Seotud lood:

Kui oled algpõhjuse leidnud, siis proovi oma viha ja ahastust hoopis sõnadesse panna. Kui tunned viha sellepärast, et elukaaslane hilines teie olulisele õhtusöögile, siis hinga mitu korda sisse ja välja, kuni suudad normaalselt rääkida. Oma tundeid tasub ilusasti väljendada, öeldes kaaslasele näiteks nii: "Ma olen kurb ja ärritatud, et sa hilinesid minu jaoks olulisele sündmusele. See tekitab minus väga halbu tundeid." See annab elukaalsasele võimaluse vabandada, kuid kui sa nutad vihaselt, on tal raske sinuga suhelda. Samuti saab teine inimene sinu tunnetest paremini aru, kui sa suudad neid sõnastada. Kui inimesed oskavad suhtes teineteisele täpselt öelda, mis neid häirib või neile haiget teeb, saavad mõlemad sellest õppida ja suhe hakkab õitsema.

Mitte mingil juhul ei tohiks oma tundeid alla suruda. Sellel lihtsalt ei ole mõtet. Ühel hetkel pääsevad nad välja ja veel suurema plahvatusega, kui muidu. Tunne ei kao ära, ta aina paisub ja paisub ning ilmutab ennast kõige ebasobivamal hetkel.

Hea viis on ka õppida oma tundeid kontrollima samm-sammult. Väärtusta neid hetki, kus sa suutsid oma emotsiooni analüüsida ja ei lasknud kohe pisaratel voolama hakata. Need on olulised õppimiskohad ja väga väärtuslikud sinu emotsionaalsele arengule.

Allikas: Good Advice