Vabane automatismidest

Kriya jooga õpetaja ja Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) looja Ingvar on inimese sügavamat olemust ja potentsiaali uurinud 39 aastat. “Mind huvitas, millised on minu võimed ja kui kaugele need ulatuvad – ehk milleks ma tegelikult võimeline olen. Ma lugesin tollal meeletult palju ja tegin süvitsi uurimistööd. Mulle sai selgeks, et vanemate pärand meis ei ole vähem kui 100 protsenti. Ja kui panna siia juurde veel muud teemad, mida meile õpetatakse, siis kokkuvõttes võibki öelda, et iga inimene on komplekt erinevatest nii-öelda õpetustest – olgu nendeks siis kas kooliõpetused või ema-isa jälgimine nendega suheldes. Sealt tulevadki inimesed erinevad iseloomud ja käitumisviisid,” kirjeldab Villido, kelle loodud Teadliku Muutuse Kunst õpetabki, kuidas vabaneda meisse sisse kasvanud automatismidest ja pidevast (ning kurnavast!) liiga emotsionaalsest reageerimisest.

“Mina olen näinud, et laps õpib kahel viisil: üks viis on alateadlik ehk laps on kuni umbes 7. eluaastani hüpnootilises seisundis, mil ta võtab kõik, mis toimub tema ümber, automaatselt endasse. Ta on nagu käsn: imeb kõik sisse, saamata aru, mis või kuidas õieti toimub.” Küllap on lapsevanemad märganud, kuidas väikelaps mõnes olukorras täiskasvanule küsivalt otsa vaatab, kuna ei tea, kuidas käituda või reageerida. Sündides ei tea laps mitte midagi sellest ilmast, ta on täiesti tühi leht. Villido leiab uurimistööle tuginedes, et kõigepealt hakkabki laps õppima just alateadlikult, imedes endasse ümbritsevaid käitumisviise. “Teine õppimise viis on järgi tegemine ehk matkimine. Sealjuures ei toimu alateadlik õppimine mitte ainult vanemate, vaid ka seekaudu, mida lapsed näevad ühiskonnas, televiisoris, meedias ja nii edasi.

See on kõige hullem, kuna on täiesti kontrollimatu. Nii kujunevadki välja sellised lapsed, nagu meil täna on. Praktiliselt iga täiskasvanu on sama arengu läbi teinud. Ja laps ei õpi ega jäljenda mitte ainult tegevusi, vaid ka mõtteid ning emotsionaalseid reageeringuid. Teisisõnu oleme järjepidevalt, põlvkonnast põlvkonda andnud edasi elupõliseid kultuurilisi, traditsioonilisi, emotsionaalseid, mentaalseid komplekse ja käitumismalle, mis aga sugugi alati ei tule meile kasuks,” selgitab Villido, kes muu hulgas on välja andnud lugejate seas väga soojalt vastu võetud raamatu “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus”.

Laps on su sõber, mitte omand

Lapsevanematena me ju tegelikult ei taha, et meie destruktiivsed mõtted ja käitumismustrid lapsele üle kanduksid, ka alateadlikult mitte. Mida selleks siis teha, kuidas lapsega suhelda ja pereringis parimal moel toimetada? “Mina olen alati öelnud, et sinu laps ei ole sinu omand,” rõhutab Villido. “See on esimene asi, mis on tarvis meelde jätta. Suhtu oma lapsesse kui täiesti iseseisvasse elusse – võta teda näiteks kui sõpra. Ära võta teda kui pisikest, kes ei saa mitte millestki aru ja kellele on vaja ülevalt poolt pähe panna see, mida on vaja teha. Võta teda kui avastajat, kes peab selles maailmas ise hakkama saama nii iseenda kui ka ümbritseva eluga. Ja vali ka ise täiskasvanuna just see käitumisviiside komplekt, mis just sulle on parasjagu vajalik ja kasulik. Kõik on teadvustatav ja valitav.”

Sellest, kuidas peresuhted, vanemlik hool ja armastus või selle puudumine veel lapsi mõjutavad, saab juba täpsemalt kuulata tasuta veebikonverentsil “Mida laps vajab muutlikel aegadel?”, mis toimub 23. jaanuaril.