Jõudes nii maja taha kiigu juurde, tuleb muidugi kiikuda! Piisavalt suure hooga, et läbi veemüüri natuke ka tuult tunda oleks. Kui vihm järele hakkab andma, võib tulla uuesti tuppa. Väänates koridoris kleidisaba ja tunda rõõmu juustest tilkuvast veest, jõuda köögiaknani, et tunnistada vaikselt langevaid piisku, märgata, kuidas nad tihedamaks muutuvad ja peatselt taas ägedaks sajuks kasvavad.

Et oled nagunii läbimärg ja õnnest tundus enne puudu olevat vaid jäätis, on nüüd parim aeg minna poodi. Taas saad nautida neid pilke tänaval ja sisimas veelgi enam naerda. Poes ootab sind aga suisa vastuvõtudelegatsioon, kes kõik pingsalt klaasuksest välja vaadates saju möödumist ootavad. Mu sinine kleit tilgub juba nii, et näeb ise välja nagu vihm, mis mööda mu keha liibudes allapoole voolab. Delegatsioon ei suuda hoiduda seda pilti nähes silmi kaks korda suuremaks ajamast. „Kui lõbus!” naeran enda sees. Võtan oma arbuusi (vett on ju veel vähe) ja jäätise ning marsin sama rõõmsalt tagasi vihma kätte, mis vahepeal grammigi järele pole andnud. Ikka on sama mõnus!

Mmmmm! Koju jõudes on muidugi tähtis teha selfi, sest kusagil märkmikus, ma tean, on mul luuletus vihmatantsust ja nüüd saan ma sinna juurde ühe imelise pildi! Selle ajaga, kui telefonikaameraga šedöövreid teen, koguneb mu köögipõrandale korralik veeloik. Aeg põrandat pesta! Olengi seda pikalt edasi lükanud. Väänan kleidi sinnasamma kuivaks ja pesen ühe hoo ja vihmaveega ära nii köögi kui esiku põrandad.

Nüüd tahaks süüa ja kohvi ja vihmast kirjutada — see on ju nii inspireeriv! Ja siis tahaks FB-s jagada.

Avan arvuti.

Ahjaa, mul oli ju midagi pooleli. Vahepeal on märkamatult möödunud kaks tundi. Nagu unes ja samas nii hetkes, nii reaalsuses. Meenub, leping, allkiri — jaa, muidugi. Kohe-kohe! Millise rõõmsa emotsiooniga see leping sõlmitud saab! Milline ilus algus ühele uuele suunale mu elus!

Õnneks ei kustutanud vihmavesi teksti digitaalseil dokumentidel, vaid pühkis lihtsalt mõneks ajaks mälust kõik peale praeguse hetke. Peale iseenda, oma aistingute, tunnete ja rõõmu lihtsast olemisest. Ja ma mõtlen, et kui palju me seda endale tegelikult lubame. Kõik justkui teavad seda tarka ütlust, et parimad asjad siin ilmas on tasuta. Natuke vähemad ka sisustavad seda kuidagi, mõeldes, et mis need parimad asjad siis nende jaoks on. Ja veel vähem on neid, kes ka tegelikult neid asju märkavad ja naudivad.

Kui palju ütleme oma elus, et mul pole aega? Kui jabur väljend see on! Aeg ei kao ju kunagi kuhugi. Teda on kogu aeg sama palju, aega on ajatult. Küsimus on, mil viisil me temas eksisteerime, millega täidame oma olemist ses ajatus ajas. Vihm on taevavesi, ta puhastab õhu ja tänavad tolmust, annab loodusele uue värskuse ja paneb taimed kasvama. Samamoodi mõjub meile, inimestele, puhkus, lihtsalt olemine, vaikusehetk, enda unustamine mängus või tantsus või milles tahes, n-ö aja maha võtmine (see on siis me eneste loodud aja, mitte selle ajatu aja).

Võtame siis täna selle oodatud ja ootamatu vihmaveega koos hetke, et küsida, mis on see, mida soovin, et see vesi minus ja mu elus puhastaks. Kuhu vajan selgust, kergust ja ruumi? Mis on see, mille vihmaveel hoopis minema tahaksin uhtuda lasta? Kuhu võiks ta enim värskust tuua? Milline osa mu aiast vajab enim kastmist? Sule hetkeks silmad, ava aken ja hinga see uus värskus õues oma südamesse. Luba tal tuua, viia, puhastada ja kasta just seda, mida sinul on vaja. Aitäh, loodus! Aho!
Kui soovid mõne kerkinud küsimuse või teemaga tegelda ning kogetut analüüsida terapeudi abiga, siis minuga saab kontakti FB-s!