„Ongi sobiv aeg ja juhus lapsele rahaga ümberkäimist õpetada. Las majandab ise oma taskuraha piires. Vanemad võivad maksta natuke rohkem taskuraha, aga see on siis ka kõik ja ühtegi senti enam juurde ei tilgu. Otsustab ise, kelle sünnipäevale ta minna tahab ja kui palju ümbrikusse paneb või kingile kulutab.

Sama põhimõte on siis, kui näiteks mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega tossud vms ei kõlba ja igal juhul on tarvis mingeid firmakaid – laps maksab hinnavahe taskurahast juurde. Õppimine ja areng käivad ikka isikliku kogemuse, st oma otsuste ja nende otsuste tagajärgede, mitte kanaemanduse kaudu.“