Kadunud inimeste otsijad räägivad: mida sina saad teha selleks, et vähem inimesi teadmata kadunuks jääks

 (9)
Intervjuu Sihtasutus Kadunud algatajatega!

Kadunuks jäänud Markkuse otsingud Võrus
Eelmise aasta oktoobris Võrus kadunuks jäänud Markkuse otsingud Foto: Politsei foto

Hingedeaeg on eriti sobilik mõtlemaks ja rääkimaks surnutest ja nendest, kelle surm ei ole kinnitust leidnud ning puudub info nende saatuse kohta — teadmata kadunud inimestest. Lähedase kaotus on alati ränk, kuid kui surmateade on mingigi lõpetatus, millest sammhaaval toibuma hakata, siis teadmatus surub inimese põlvili, hõivab kogu tema elu ja mõtted.

Kohtusin hingedekuu esimesel pühapäeval Sihtasutus Kadunud kahe algataja Aare Rüütli ja Peeter Kaaretiga, sümpaatsete meestega, kes teevad seda tööd missioonitundest. 2008. aastal loodud sihtasutuse taga peituv põhjus on lihtne. „Eestis ei peaks olema kadunud inimesi. Kui oleme kõik kadunud inimesed üles leidnud, saame teada, kui palju on meil tegelikult kurjategijaid. Kõik muu käib sinna juurde. Kui me ei leia inimest, ei saa me kunagi teada, mis temaga juhtus,” sõnastab seda Aare Rüütel. Laiemalt vaadates on tegu ka patriotismiga — aidates Eesti inimesel üles leida oma lähedane, anname me oma riigile ja ühiskonnale midagi tagasi.

Kadumiste vähendamise ja vältimise eelduseks on hoolimine

Seotud lood:

Tegelikkuses kaob rohkem inimesi, kui teada on, väga paljud kadumised jäävad märkamata ja fikseerimata. Kuigi võib tunduda, et kadumised üha sagenevad, siis statistika seda ei tõesta. Mis on Aare ja Peetri sõnul kindel fakt, on see, et rohkem inimesi jääb leidmata. Kui siiani on aastas leidmata jäänud inimeste arv olnud paarikümne ringis, siis eelmisel aastal ületas see number juba neljakümne piiri. Me kõik oleme potentsiaalsed kadujad, keegi pole ootamatuste ja kuritegevuse eest täielikult kaitstud, kuid kaduma jäämise ennetamiseks saab kasutuse võtta mitmeid meetmeid. Viimaste nädalate sündmuste valguses on korduvalt räägitud sellest, et me peaksime ennast hoidma, purjus sõpru mitte üksinda jätma, enda liikumistest alati vähemalt üht inimest teavitama ja ühiskonnana üksteist rohkem märkama. Samad teemad olid meil ka arutlusel Aare ja Peetriga vesteldes. Märksõnaks hoolimine. Me kõik peaksime ümbritsevate inimeste suhtes märkavamad olema. „Kui sa ikka tead, et üks mees käib igal hommikul jalgrattaga poes ja ühel hommikul ta ei tule, mine läbi ja uuri, mis lahti. Mis siis, et ta on näiteks joodik.” Linnatingimustes ei tunne me oma naabreidki, aga seda oleks väga tarvis. Me kõik ju tahaksime, et me kellelegi korda läheksime, mitte ei unustataks silmist kadudes. Üksteise ja meie lugude tundmine on oluline juba seetõttu, et paljusid asju ei räägita mundrikandjatele hirmus karistuse ees, kuid varjatud info võib päästa kadunud inimese elu.

Loe veel

Igaüks saab aidata kadunuid leida

Sihtasutus Kadunud alustas oma tegevust detektiivitööga, kuid teades, et politseil ei ole piisavalt ressursse pikaaegseteks otsinguteks, tekkis mõte laiendada oma tegevust maastikuotsingutele. Sihtasutus Kadunud juhendab operatiivse otsingugrupi OPEROG nime all juba aastaid vabatahtlikke, kes soovivad linna- ja maastikuotsingutes kaasa lüüa. Vabatahtlikuks võib saada igaüks, kelle füüsiline tervis pikki otsingupäevi kannatab. Ülioluline on koha peal järgida politsei ja otsingu organiseerijate juhiseid ja suutlikkus nendest aru saada, muid reegleid ja piiranguid vabatahtlikele pole. Aare ja Peeter panevad vaid südamele, et otsingutele tulija peaks enda jaoks läbi mõtlema, kas ja kuidas ta surnukeha leidmisega toime tuleb, sest nähtud pilt võib jääda kauaks kummitama. Veelgi kauem kannab otsija aga kaasas inimese elu päästmisest tulevat rõõmu. Abiks saab olla ka muul viisil, otsingute korraldamise ja läbiviimise juures on tohutult ülesandeid, mille jaoks lisajõud alati ära kuluvad. Vajatakse ka otsimiskuulutuste kleepijaid, abilisi staabis jne. Kui Facebookis oleva OPEROG grupi kodulehel on ligi 4000 sõpra ja jälgijat, siis aktiivseid vabatahtlikke on hingekirjas 655. Need on need inimesed, kellele tulevad abikutsungid telefonile. Kuna Sihtasutus Kadunud ei seo oma vabatahtlikke lepinguga, on igaühe enda asi, kas ta ajalised, füüsilised ja materiaalsed vahendid võimaldavad parasjagu käiva otsinguga liituda. Keskmiselt tuleb otsingutele 20 inimest, aga oleks tore, kui vabatahtlikke tuleks korraga rohkem ja neist saaks organiseerida vahetusi.

Eraldi peab rõhutama just asja materiaalset poolt, sest kuna Sihtasutus Kadunud tegutseb vabatahtlikuse alusel, siis toetub selle tegevus ÜKSNES eraisikute ja eraettevõtete annetustele. Kõik otsijad käivad abiks oma kulu, kirjade ja leivakotiga. Kadunud SA ei soovi siduda oma vabatahtlike liikmetasuga, et hoida oma organisatsioon täiesti sõltumatuna. Annetused on vajalikud, et lõpuks ometi saaks organiseerida metsa sooja sööki ja jooki, sest otsingud toimuvad mõnel juhul ööpäevaringselt, kompenseerida otsingutel osalenud vabatahtlikele autokütust, samuti hoida töös 24/7 avatud nõustamistelefoni (number +372 6616 776), organiseerida üle Eesti operatiivseid maastikuotsinguid, jagada teavet kadumiste ennetamisest, väljastada esimese otsingutunni jooksul kadunud laste elektroonilisi otsimiskuulutusi ning leida vastused aja jooksul Eestis lahendamata jäänud kadumisjuhtumitele. Selleks aastaks on sihtasutuse ressursid täiesti ammendunud, töötatakse sellest hoolimata. Kui keegi tunneb, et tahaks oma kuitahes pisikese toetusega või püsiannetusega panustada, on kontonumbrid ära toodud selle loo lõpus. Iga summa on abiks ja läheb tänuväärse ettevõtmise heaks.

Sihtasutus Kadunud ei ole ainus kadunud inimeste otsimisega tegelev organisatsioon, kuid on ainus, mis tegeleb täiesti vabatahtlikkuse alusel ja omadest vahenditest. Aare ja Peeter kinnitavad, et igale aidata soovijale leidub endale sobiv väljund. Teised inimeste otsimisega tegelevad organisatsioonid, nimetame mõnedena Reservpäästerühma, OPEROG-st välja kasvanud ESTSARi, teisi Päästeliitu kuuluvad rühmitusi, töötavad omadel põhimõtetel ja kui kellelegi sobib enam nende lähenemine, võivad nendega kontakteeruda. Eesmärk on ju üks — püüda inimesi aidata. OPEROG tegutseb üleriigiliselt. Igas Eestimaa piirkonnas on tublid otsingu koordinaatorid, kes teevad seda tänuväärset vabatahtlikku tööd.

Mida saaks paremini?

Kui koostöö tihendamine ja rahalised vahendid kõrvale jätta, on Aare ja Peetri arvates suurim murekoht hingehoidjate vähesus ja riigipoolne vähene sotsiaalne suutlikkus. Surmateate koju toonud politeikaplani külaskäigu järel on inimeste endi teha, kuidas nad oma leinaga toime tulevad. Kriisinõustajad on olemas, aga nende abist jääb riiklikult korraldatud süsteemi ja ressursi puudumisel väheks ning sageli leinaja ei jaksagi kusagile pöörduda, ta on oma leinas üksinda. Eriti oluline oleks toimiv sotsiaalsüsteem nendel puhkudel, kui tegemist on vanema kaotanud lastega. Meie riigil on kriisisekkumise valmidusega selleks koolitatud inimesi, kes operatiivselt näiteks leinavate laste kooliga suhtleks, räägiks õpilastega, et ennetada narrimist ja liigset uudishimu ning valmistaks lastele ette rahulikuma ellu naasmise, kuid selle korraldamisel on sotsiaalsüsteemis lüngad. Samuti on hingehoidu ja toetust vaja neile, kelle lähedasi pole veel leitud. Meeleheitel inimene on heaks tuluallikaks kõiksugustele isehakanud tarkadele, kes lootuseandmisest elavad ja otsib tuge ning abi kõikjalt, kust aga saab. Inimeste katkiminemise vältimine peaks olema riiklikult oluline teema ning sama tähtis kui kadunute leidmine. Aare Rüütli kinnitusel on nende üks eemärkidest aidata sellist kriisiabisüsteemi tulevikus ellu viia.

Sihtasutus Kadunud

24/7 infotelefon +372 6616 776

info@kadunud.ee

Kadunud SA

EE661010220095092013 Selgitus: pysiannetus sihtasutuse tegevuse toetuseks

EE441010220248190225 Selgitus: pysiannetus OPEROG operatiivsete otsingute kuludeks

Loe ka Eesti Konjuktuuriinstituudi direktor Marje Josingu karmilt välja öeldud tõde alkoholi ja sellega seotud kahjude kohta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare