Mõtteainet lahutatud vanematele: lapse ülalpidamist ei ole õige võrdsustada elatisega!
Hiljuti avaldatud artikkel selle kohta, kuidas võiks paremini korraldada laste üleskasvatamist pärast vanemate lahkuminekut, sai suurt tähelepanu. Teiste seas kõnetas kirjutatu Laurit, kes jagas oma mõtteid välja pakutud ettepaneku üle. Kuna vastukaja sisaldas mitmeid ekslikke arusaamu, selgitan ettepaneku sisu neid silmas pidades. On ju tegemist üpris uue lähenemisega Eestis, kuigi mitte maailmas.
Mida tähendab vanemluskava ja kuidas seda koostada?
Selge on see, et lapsevanemad peavad laste eest hoolitsemise omavahel ära jagama, nagu lugeja on märkinud. Tänane süsteem — kus ühest vanemast saab põhivanem (nt puudub jagatud vanemluse mõiste, peretoetused ühele vanemale) — ei toimi paljudel juhtudel, sest sellega kaasneb konfliktsus ja käega löömine, nagu näitab praktika. Meie ettepaneku nurgakivi on laste üleskasvatamisega seotud koormuse mõistlikum ja ühtlasem jaotamine vanemluskava abil. Vanemluskava on laste üleskasvatamise terviklik kokkulepe lahus elavate vanemate vahel (ühe vanema soovimatust osaleda käsitletakse erijuhuna). Vanemluskava ei asenda koostööd, vaid loob selleks selgepiirilisema laste huve arvestava raamistiku. Terviklik tähendab seda, et kokkulepe käsitleb erinevaid, laste üleskasvatamisel olulisi teemasid (ülalpidamine, hooleaeg, kasvatusküsimused jne) ja nii ei pea vanemad hakkama ise jalgratast leiutama. Vanemluskava sisaldab universaalseid teemasid ning läbiproovitud lahendusettepanekuid, kuid loomulikult saavadteema lahendused olla juhtumipõhised.
Vanemluskava koostamine on paindlik: vanemad saavad teemapõhiselt valida nii väljapakutud variantide vahel kui vajadusel ise oma variandi sõnastada. Vanemluskava on üpris detailne, sest nagu näitavad praktika ja teaduskirjandus, siis mida konfliktsemad on vanemate vahelised suhted, seda olulisem on asjade detailsem määratlemine. Siia alla käib ka nt kolmapäeval lapse toomine lasteaiast ja neljapäeval sinna viimine. Vanemluskava ei eelda, nagu peaks üks vanem saama hooleajaks ainult nädalavahetused ja muu koolist ning lasteaiast vaba aja. Hooleaja miinimumi ettepanekus on välja toodud nädalavahetused, et arvestada üksteisest kaugel elavate vanematega.
Oluline on märkida, et vanemluskava koostamine oleks kohustuslik ainult siis, kui üks vanematest pöördub laste üleskasvatamise asjus lastekaitsesse või kohtusse, st kui on vajalik riigi sekkumine. Selliselt vähendatakse lastekaitse ja kohtute koormust, sest vanematel on olemas just nende eluetappi sobilik tööriist ja protseduurireeglistik, mis tagab paremini, et mõlemad vanemad saaksid laste elus vahetult osaleda ja oleksid motiveeritumad seda tegema. Tänaste seaduste raames ei ole see praktikas võimalik, kui üks vanem ei võimalda teisel nt lapsega kohtuda. Selle probleemiga on puutunud kokku paljud vanemad. Samuti on ülalpidamise tagamisega probleeme, sest kuigi karistused on karmistunud, on elatisvõlglaste hulk ja summad kasvanud — seega tänased meetmed ei täida oma eesmärki. Ettepanekus on omal kohal ka täitemenetlus rikkumiste korral ja koolitused, kuid need jäid mahupiirangu tõttu algsest artiklist välja.
Vahetu ülalpidamine vs elatis
Oluline on rõhutada, et ülalpidamist saab põhimõtteliselt teostada eri viisidel. Seega ei ole õige võrdsustada ülalpidamist elatisega: ülalpidamine hõlmab nii elatise tasumist kui muid kulutusi laste vajaduste rahuldamiseks ajal, kui nad viibivad lahus elava vanemaga. Vastavalt perekonnaseadusele (§ 100 lg 1) Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). See tähendab, et praegune ülalpidamise süsteem põhineb elatisel. Ettepaneku kohaselt muutuks elatis teiseseks ülalpidamisviisiks, mida rakendatakse siis, kui vanem ei saa teostada vahetut ülalpidamist ja hooleaega piisavas ulatuses (nt ta elab välismaal) või kui ta ei ole sellest huvitatud või sobilik seda tegema (nt vägivaldsus, alkoholism).
Esmaseks peaks saama vahetu ülalpidamine (nt lastega koos riiete soetamine; nende haridusasutustega seotud kulude otsene arveldamine; jalgratta ostmine ja remont jne). Eeltoodu ei tähenda ainult rahalist panustamist, vaid ka vanemapoolset märkamist (jope on lapsele väikseks jäänud), organiseerimist (millal poodi minna), lapsega suhtlemist (mis talle meeldib, vanema soovitused). Vanemlike kohustuste jagamine võiks ka teise vanema elu kergemaks teha (tal pole vaja tegeleda lapsele uue jope ostmisega). Ettepanek on suunatud muuhulgas elatisvõlgnike tekkepõhjuste vähendamisele (nt üks ei võimalda lastega kokku saada, teine ei maksa elatist; vanemast võõrandumine). Elatise suurust ega selle määramist ettepanek ei käsitle.
Põhimõte “ühele hoolitsemine, teiselt elatis” on iganenud
Seaduses võib olla mitmeid kohustusi ja õiguseid, kuid ilma adekvaatsete meetmeteta jäävad need pigem põhimõttelisteks. Näiteks perekonnaseadus 116 lg 2 sätestab Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Mida teha siis, kui vanem ei võimalda teisel vanemal oma hoolitsuskohustust täita? Või kui too on vägivaldne? Ettepanek pöörab just erilist rõhku konfliktsetele vanematele, kes ei suuda omavahel mõistlikult suhelda. Kohtu kaudu ja vahetult kokku puutudes on nende konfliktsus kõrgel, mistõttu mõtlemisvõime takistatud. Vanemluskaval põhinevas süsteemis teevad vanemad tööd neile turvalises keskkonnas ja soovi korral oma lähedastega aru pidades. Vajadusel saab lastekaitse või kohus vanemad suunata erialaspetsialisti juurde. Selliselt väheneb võitlus nn põhivanema staatuse nimel ja koormus oleks mõlema vanema vahel sisulisemalt jaotatud.
Ettepanek lähtub peamisest eesmärgist: laps on vaja üles kasvatada ja selles saavad osaleda mõlemad vanemad osaleda sisuliselt. Aeg on mõista, et lihtsustatud üldpõhimõte „ühele hoolitsemine, teiselt elatis” on iganenud ning asjadele on vaja sisulisemalt läheneda. Laste üleskasvatamise korraldamine pärast vanemate lahkuminekut on ühiskondlikult oluline valdkond, ent seda ei ole praegu veel piisavalt toimima saadud. On hea, et meie ettepanek sai vastukaja, samas kriitika aitab edasi, kui see on asjakohane (st lähtub algallikast) ja lahendustele orienteeritud. Lisaks on võimalik autoriga täpsustusteks ühendust võtta. Ühiskondlike olude muutumine (nt kärgpered, kaasaegne arusaam vanemlusest) tingib vajaduse ka senist süsteemi ja praktikat kaasajastada, hoides esiplaanil nii laste kui vanemate heaolu.
