Psühholoogid annavad nõu: lähedase surm ei pea alati pisaraid ja ületamatut valu tähendama
Oleme harjunud mõtlema, et ema või abikaasa surm on alati tragöödia. Ent mõnedki meie seast on valmis tunnistama, et pärast lähedase inimese lahkumist on nad tundnud vabanemist ja isegi rahu. Neile on avanenud otsekui uus elu, kus nad võiksid õnnelikuks saada.
Sellistest tunnetest pole aga kombeks rääkida. Tunnistada seda iseendalegi on hirmus. Kui sellest rääkida, kas see ei tähenda siis endale südametu inimese sildi külge kleepimist?
Tegelikult on küllalt olukordi, kus on lausa hädavajalik neid tundeid tunnistada, sõnavad psühholoogid väljaandes Psychologies.
Tegin kõik, mis võisin
Pikki aastaid oma raskelt haige naise eest ennastsalgavalt hoolitsenud mees hingab üle pika aja kergendatult …
Üheks selliseks olukorraks on aastad, mis on veedetud lähedase kõrval, kes on kustumas raske haiguse käes. Kõige pakilisemad probleemid — kaasa arvatud ka surmaga seotud — mõjutavad kõiki meie teadvuse tasandeid. Kõige iidsematest instinktidest, kuni suhteliselt noorte sotsiaalsete pealiskihtideni. Reageerimine valule on instinkt. Armastatud inimese kannatused on kahekordne valu — tema ja meie isiklik. Ning püüd sellest valust vabaneda on vältimatu.
On tuntud ka eelneva mure fenomen. Kui on selge, et inimene sureb varsti või hakkab ilma jääma oma isiksusest (mõistusest), siis võivad lähedased seda kaotust üle elada varem, kui see füüsiliselt kätte jõuab. Ning ühel hetkel tekib mõte: millal küll? Ka selles pole midagi häbiväärset, see on loomulik mure pikaajalise kannatuse pärast. Seda peab tunnistama ega tohi ennast selle eest süüdi mõista.
„Kaotus aktiviseerib ka teisi meie psüühika arhailisi mehhanisme“, väidab psühholoog Marie-Frédérique Bacqué. Ta meenutab tuntud kontseptsiooni väikelapse kõikvõimsusest: „Abitu vastsündinud laps elab tundega, et maailm käib tema ümber ringi. Ta on selle maailma keskpunkt, sest vaid mõtte jõul saavutab ta oma soovide täitumise. Neid kiirustavad täitma tema vanemad. Võimalik, et sellelsamal tasemel tekib ka tunne, et lähedase inimese surm, kelle lõppu me võisime meeleheites soovida, tuligi meie pärast“.
Nii või teisiti, tasand, millel tekivad sellised tunded, ei allu meie kontrollile. Surm pärast pikki kannatusi toob kergenduse. Sellega on mõttetu vaielda ning ennast selle tunde pärast süüdistada ei tohi. Me ei suuda vastutada oma instinktide eest. Ent me peame vastutama oma tegude eest. Kui oleme kindlustanud lähedasele inimesele väärika lahkumise ja vajaliku tähelepanu, kui me oleme teinud kõik, mis meie võimuses oli, siis pole meil endale midagi ette heita.
Ma armastasin ja kartsin
Liina ei elanud Margusega eriti kaua koos. Mees oli alkohoolik, ka narkootikumid polnud talle võõrad. Lõpuks võttis mees eneselt elu. Liina, vaatamata lahutusele, oli jäänud osaliseks Marguse ellu. Elas talle kaasa, aitas, kuidas suutis … Kuulnud mehe surmast , tundis ta suurt kergendust. Ta oli teda armastanud ja vihanud üheaegselt …
Prantsuse psühhoanalüütik Virginie Megglé soovitab esimestel päevadel ja nädalatel pärast kaotust jätta oma tunded analüüsimata. Mõistmine tuleb hiljem, vastavalt sellele, millal saabub rahulikum periood ning me elu ei täida enam üksnes lein. Pole tarvis piinelda selle tõttu, et tundsime inimese suhtes üheaegselt vihkamist ja armastust. Me ei saa eneselt rohkemat nõuda. See teadmine on vajalik lõpetamaks leina, mis kaasneb iga kaotusega.
Lõpuks olen ma ise
34-aastase Mia elus oli emal alati juhtiv roll. Kõik pidi toimuma tema taktikepi all. Oma tahtmist ei saanud Mia kunagi. Ja kui siis ema suri, tundis naine lisaks leinale ka vabanemise tunnet…
Vabanemine, millest räägivad psühholoogid, pole mitte üksnes piinavatest vastuoludest vabanemine pärast inimese lahkumist. See on ka vabaduse omandamine, lõpuks iseendaks saamine.
Ei tohi keelata endale oma tundeid isegi siis, kui keegi teine on arvamusel, et need pole õiged. Ainus õige tee on elada oma tunnete järgi. Üksnes nii võib leida iseenda ning ka kallist inimesest rahulikult lahti lasta.
Kui on võimalus jagada oma emotsioone kellegagi, siis tuleb seda tõepoolest teha. Kuigi valik, kellele sellest kõigest rääkida, on keeruline. Vahel inimesed lihtsalt ei tea, kuidas aidata ning ei oska adekvaatselt käituda. Kui aga on usaldus inimese vastu, siis tuleb ka ennast avada.
