Räägitakse, et naised on Veenuselt ja mehed on Marsilt. Kuidas saaksidki erinevate planeetide asukad ühtemoodi mõelda ja üksteist mõista? Õnneks on Naistekas ja Homme leidnud lahenduse, kuidas see mõistmine lõpuks tekkida võiks. Meie rubriigis „Marss ja Veenus“ otsime meie suurepäraste lugejate abiga vastused kõikidele olulistele küsimustele ja selgitame tõe välja!
Tõde hakkab ilmuma Hommes ja Naistekas igal reedel, nii et teil on terve nädalavahetus aega kaasa mõelda ja kommenteerida. Tänane küsimus oli ajendatud sellest, et mõista, kui suur koorem on potentsiaalsele elukaaslasele eelnevast suhtest kaasa tulnud laps. Neli naist vastasid igatahes järgnevalt:
Agnes, 29: Kuna ma pole sellises olukorras olnud, ütlen pigem ei. Olen kõrvalt näinud paare, kelle suhteraskused ainult ühe poole lapses seisnevadki. Lõpuks minnakse keeruliste kärgperesuhete tõttu lahku ka. Loomulikult, kui sa ikka kedagi väga armastad, pole küsimustki. Tahaks ju ikka, et inimesed oleks kõigele avatud, aga tundub, et mul endal veel sinna pikk maa minna.
Marje, 52: Ma ei saaks kuidagi eitavalt vastata, kuna olin ise pikalt üksikvanem ja leidsin viimaks kaaslase. Olin kõigest 30, kui jäin laste isa raske haiguse tõttu leseks ja olin üle kuue aasta väikeste lastega üksi. Ma isegi ei mõelnud uue elukaaslase peale, sest lastega oli nii palju tegemist, aga see mees, mu kolleeg, oli järjekindel ja lõpuks ta mu n-ö ära rääkiski. Oleme koos siiamaani, kasvatasime üles minu lapsed endise mehega ja meil on ka kaks ühist last ning ma ei saaks olla õnnelikum. Sama õnnelik on mu mees, nii et oleks temast ikka väga rumal olnud jätta mind taga ajamata ainult sellel põhjusel, et olin üksikvanem.
Kristina, 28: Muidugi, ka üksikvanem võib olla hea kaaslane. Oleneb sellest, kui palju on ta nõus oma aega ja tähelepanu uuele partnerile andma. Ilmselt tuleks lihtsalt aktsepteerida ja arvestada sellega, et üksikvanem on jagatud teiste inimestega ning mingil määral seotud ka oma eksiga. Olulisim on tahe koos olla ja ühtse perena elus edasi liikuda.
Saara, 34: Ma ei näe põhjust, miks mitte. Loomulikult on lapsevanemal teistsugused kohustused ja nii-öelda pagas kui inimestel, kellel lapsi pole. Aga ma ei vali kaaslast ratsionaalsetel kaalutlustel, täiuslikku inimest ega olukorda pole olemast, idealisti ja romantikuna ütlen, et armastus loeb. Pealegi, teistpidi mõeldes - lapse olemasolu tähendab ilmselt seda, et üksikvanem tähendab väga hästi, mis on vastutus ja suudab sellega toime tulla.
Kuidas teiega lood? Kas naise eelnevast suhtest saadud laps oleks teile takistuseks? Kuidas suhtuvad mehed üksikemadesse? Vastused leiad SIIT!
