Mees kirjutab: pärast elatise maksmist jääb kätte 100-150 eurot kuus, mille eest pean süüa saama, sõitma last teise linna vaatama ja talle meelelahutust pakkuma...
Eilsele lugejakirjale elatiste ebaõiglase süsteemi kohta Naine on vihane: mu mees peab oma laste kõrvalt ülal ka eksnaist, meie aga elame peost suhu! Elatiste süsteem on ebaõiglane kirjutas meile mees, kes on samasuguses seisus nagu paljud teised pere juurest lahkuma pidanud isad: laps sündis vastupidiselt kokkuleppele, elab teises linnas ning emga nõuab raha juurde ja püüab takistada nende kohtumisi.
Minu arvamus asjast on järgmine. Olen ise samamoodi elatise maksja või juriidiliselt öeldes võlgnik. Kui peaksid saama teate, et sinult soovitakse kohtu kaudu lapsele elatist välja määrata, siis oled sa juba võlgnik. Vaatamata olukorrale, et oled iga kuu vabatahtlikult kõik juba maksnud. Lihtsalt soovitakse rahakest juurde kaubelda.
Minul õnnestus saada isaks ootamatult. Nimelt olin väga värskes suhtes ning leidsin, et see suhe pole ikka see õige. Meie suhtlusesse oli tekkinud märke meie mittesobivusest ja ma andsin vastaspoolelel sellest teada. Üks hetk ma ütlesin selle välja, et me ei saa enam sedasi edasi liikuda. Vastuseks sain, et peame edasi liikuma, sest tema on rase. Kuidas nii? Jah ta kasutas tablette ning meil oli kokkulepe. Ma toonitan kokkulepe, et me ei mõtle laste peale ning piirdume ainult tablettidega.
Laps oli minu jaoks täiesti välistatud tol hetkel. Olin just uuesti kõrgkooli läinud ja nägin enda elu Tallinnas õppimas ja töötamas. Lapse emal olid muud plaanid. Ta lootis meie suhet päästa lapsega. Väga vale valik.
Last ma küll ei soovinud, aga kohustuse lapse osas võtsin. Armastan teda väga ning teen tema jaoks kõike. Elatist maksan nagu kord ja kohus. Siinkohal leian ma, et see elatis on tõesti liiga koormav. Just sellises vääringus. Tõesti, mul on ainult 1 laps, aga mehed kellel on 3 last?
Võtame näiteks abielus naise ja mehe. Nende kooselu puruneb (mõlemad on selles ühtemoodi süüdi) ning edasi peavad nad elama eraldi. Ilmselgelt lahkub majast mees, sest lapsed vajavad stabiilset keskkonda. Mees peab leidma endale uue elamise. Tööd ta ei vaheta, sest see on hetkel ainuke stabiilne asi elus. Naine saab laste eest toetusi riigilt vääringus 500 eurot. Lisame sinna juurde veel nüüd mehele peale väänatud “alimendid” suuruses 750 eurot. Kokku tuleb kena kopikas.
Mida peab see mees tegema, kelle palk kätte oli umbes 1000 eurot? Talle jääb alles 250 eurot ja ta peab selle rahaga ära elama? Lisatöö võtab? mida ütleb selle peale töö- ja puhkeajaseadus? Hoobilt ei saa ka uut ametikohta, kus paremat palka makstakse ning enamjaolt kõrgema palgaga kohad on suuremates linnades, kus on ka üüripinnad kallimad. Valikus on veel minna nt Soome ehitajaks. Aga mida ütleb seadus? Sa pead oma lastega tegelema!!
Emade silmis ongi lastega tegelemine see, et mehed maksaks raha. Ei midagi enamat. Ka minu juhtumi puhul. Algusest peale maksin vabatahtlikult raha. Lapsega sain kohtuda ainult Viljandis (ise elan Tallinnas). Iga kuu käisin seal 3-4 korda. Kohtumised kestsid kahest tunnist nelja tunnini. Lisaks elatise maksmisele olin ma sunnitud pikki vahemaid sõitma, et oma last näha. Tegin seda. Rääkisin pidevalt, et ühest hetkest tahan lasta ka endaga võtta, et koos pikemalt aega veeta. Sellega lapse ema nõus polnud.
Lõpuks päädis asi sellega, et ma ei saanud enam lapsega aega veeta tema kodus. Sõitsin ühest Eesti otsast teise, et lapsega aega veeta tänaval. Suurepärane! Pöördusin kohtusse, et suhtlemiskord määrata. Maksin suuri summasid, et saaksin mingisugust õigust oma lapsele.
Tänasel päeval on minu palk 800 eurot ja sealt maksan ära 250 lapse emale ning 400-450 läheb mul elamispinna peale. Alles jääb mulle 100-150 eurot. Selle rahaga pean ära toitma end, sõitma korduvalt kuu jooksul Eesti teise otsa ning pakkuma ka lapsele mingisugust meelelahustust kui ta on minu juures.
Paljud emad unustavad reaalselt tõsiasja, et nad peavad lapse peale samaväärse summa panustama. Kokku teeb see ühe lapse peale kuus 500 eurot!! Ebareaalne summa!
