„Mind ajendas kirjutama see, et kogu aeg maanteedel sõites või vahetevahel isegi linnas ma näen, kuidas esiistmel, st kõrvalistuja kohal, istutakse vales asendis. Jalad on sätitud mugavalt armatuurlauale või on põlved kõverdatud... Mul juba seda nähes jääb hing kinni.

Mulle endale ka meeldis kunagi väga niimoodi istuda ja ega keegi kunagi otseselt ei keelanud ka. Kuid kaks aastat tagasi, täpselt sügise alguses, olin ma avariis. Olin kõrvalistuja kohal, kui juhil läks auto käest ära - libisesime kruusateel ja maandusime kraavis. Meiega läks kõik õnneks hästi, auto läks mahakandmisele. Sel hetkel istusin ma normaalses asendis, kuid vahetult enne olin oma jalad sättinud armatuurile, sest pikk sõit tundus veel ees olevat. Juhikohal oli mu hea tuttav, kelle käest kuulsin esimest korda elus, et võtku ma kohe oma jalad sealt ära ja istugu ilusasti. Kuuletusin. Nii umbes viie minuti pärast maandusime kraavi.

Ma ei kujuta ette, mis oleks mu jalgadest järele jäänud, kui need oleks tol hetkel veel armatuurlaual olnud. See jõud, mis oli turvapadjas, mis maandumise ajal lahti lendas... Ma olen kindel, et see oleks mu jalad purustanud. Või kes teab, ehk ei olekski mul enam jalgu. Ma olen täiesti veendunud, et see oleks lõppenud katastroofiliste tagajärgedega. Samuti päästis mind ja juhti turvavöö - mul oli suur tumesinine jälg koos marrastusega veel nädalaid kehal, sest niivõrd tugevalt hoidis turvavöö mind lendamise ajal tagasi.

Seega tõesti, palun - istuge normaalselt ja kinnitage turvavöö. See mugav istumisasend EI TASU end ära. Mitte kunagi ei tea, millal ja mis võib juhtuda.“