Näitleja Stanley Tucci naise kaotusest: see, et teda enam pole, tundub ebareaalne

Näitleja Stanley Tucci kasvas üles itaalia perekonnas, kus – nagu võkski arvata – omistati suurt tähtsust toidule. Oma raamatus „Maitsed minu elus“ kirjutab ta oma elu tähtsündmustest läbi toidu, muuseas ka oma varalahkunud naisest.

1995. aastal, kui olime neli aastat kohtamas käinud, abiellusin oma varalahkunud naise Kathryn Spathiga. Temal oli siis juba kaks last. 2000. aastal sündisid meil kaksikud Nicolo ja Isabel ja 2002 lisandus meie perre tütar Camilla.

2005. aastal diagnoositi Kathrynil neljanda staadiumi rinnavähk ja ta suri neli aastat hiljem, 2009, neljakümne seitsme aastaselt. Ta oli erakordne ema, naine ja sõber. Ta oli äärmisel intelligentne, ilus, lahke, kannatlik ja üks parimaid inimesi, keda ma iial olen tundnud. Ma armastasin teda ja jään alatiseks armastama. Ma ei suuda tema surma siiani mõista ja see, et teda enam pole, tundub ebareaalne.

Kate nautis head toitu nagu minagi, see sai selgeks meie esimesel kohtingul väikeses Manhattanil asuvas Prantsuse restoranis Tout Va Bien. Restoran avati 1948. aastal ja mul on rõõm teatada, et see on siiani avatud. Me mõlemad tellisime nende imemaitsva coq au vin’i ja minu arvates lõpetas Kate oma pearoa, pool baguette’i ja paar klaasi veini veel enne, kui mina olin jõudnud oma coq au vin’i lahtigi lõigata.

Kui ma temaga tutvusin, oli ta üksikema, kes pidas kodus lastehoidu, et ots otsaga kokku tulla. Aga hoolimata sellest, kui väsinud ta pärast kurnavat päeva oli, valmistas ta tasakaalustatud toidu ja einestas lastega koos igal õhtul. Enamasti olid ta toidud väga lihtsad ja lapsesõbralikud, aga mitmekesised ja toitvad ning seetõttu said ta lastest leplikud sööjad.

Kui mina nende perega liitusin, hakkasime Kate’iga loomulikult koos kokkama ning valmistatavate toitude arv ja laad muutus ja kasvas. Mina tõin meie igapäevaellu oma perekonna retseptid ja täpselt nagu mu naine Felicity, oskas ka Kate neid toite lõpuks juba minustki paremini valmistada. Mõnda neist isegi palju paremini.

Mäletan, kuidas Kate tegi kord, pisut enne oma diagnoosi, minu ema retsepti järgi kogu meie pere lemmikut lasagna bolognese’t. Käsitsi valmistatud tavalise ja spinatipasta lehed laotakse küpsetusnõusse vaheldumisi bolognese kastme, besciamella ja riivitud parmesaniga. Tulemus on absurdselt rikkalik, ent siiski õrn roog, mille söömist nähtavasti mitte keegi lõpetada ei suuda. Pole ilmselt tarvis mainida, et seda on väga raske õigesti valmistada. Pasta peab olema õige paksusega, piisavalt paks, et hoida kuju ja kastet, aga samas piisavalt õhuke, et juba esimese ampsuga suus sulama hakata. Bolognese ei tohi olla ülearu liharikas, sest see muudaks kastme liiga raskeks, ning porgandi, selleri, sibula ja tomati vahekord peab olema täpselt paigas, et kaste oleks just nii magus, nagu vaja. Besciamella ei tohi olla liiga vedel ega liiga liimjas ja kõik see tuleb kokku panna väga hoolikalt, et pastalehed viga ei saaks. Ühesõnaga, kui sul on palju aega ja kannatust, peaksid selle tegemist proovima. Kui ei ole, siis, päriselt ka, ära vaevu. Sa teed iseenda ja end ümbritsevad inimesed väga õnnetuks.

Kate oli selle roa valmistamist aastaid harjutanud ja tal tuli see suurepäraselt välja, aga ta küsis alati mu ema arvamust või nõuandeid, kuidas seda veelgi paremaks muuta. Mu ema on väga kannatlik ja innustav, kui ta inimestele toiduvalmistamist õpetab, aga oma teadmiste, kogemuste ja võimete tõttu võib ta pisut hirmuäratavana mõjuda. Kate’i, nagu tavaliselt, see ei heidutanud. Kuna lasanje valmistamine nõuab palju aega ja vaeva, pakuti seda enamasti vaid erilistel puhkudel. Ühel päeval tähistasime midagi koos mu vanemate, Kate’i, mu kasutütre Christine’i ja meie väikeste lastega – mis see võis olla, seda ma ei mäleta, aga ilmselgelt oli see piisavalt suur sündmus, et Kate vaevus seda armastatud maiuspala valmistama. Roa kallale asudes sai kohe selgeks, et Kate oli end seekord ületanud. Samal ajal kui meie isaga mõnust mõmisesime, panin tähele, et mu ema mälus aeglaselt, pilk klaasistunud, nagu üritaks ta iga viimse kui maitsenäsaga tunnetada seda, mille ta oli endale just suhu pannud. Hetk hiljem vaatas Kate tema poole ja küsis: „Kuidas sulle tundub, Joanie?“ Ema näris aeglaselt edasi, pilk endiselt taldrikul. Pärast lühikest üsna pingelist pausi vaatas ta Kate’ile otsa ja ütles: „Mul pole sulle rohkem midagi õpetada.“ Ja siis purskas ema nutma. Kate kallistas mu ema ja kiirgas õnnest. Meie, ülejäänud, naersime. Ja siis kugistasime selle lasanje alla.