„Minu mõistus ja jaks on otsas. Mul on 16aastane tütar, kellega meil oli alati armastav suhe, mis põhines usaldusel. Koroona-aeg pani mu muidu nii sotsiaalsele neiule põntsu ja kui piirangud leevenesid ning ta sai uuesti hakata normaalselt koolis käima, läks kõik allamäge. Ta sattus minu meelest halba seltskonda, sest peale nende noortega suhtlema hakkamist on ta muutunud tohutult ülbeks, eirab minu keelde, valetab nii, et suu suitseb, sõimab mind igapäevaselt... Tunnen, et minu jõud ei käi temast enam üle, ta on nii ülbe ja koolile käega löönud.

Ütleb, et tahab ainult oma sõpradega olla ja et mina ei saa talle midagi teha. Tütre isast pole ka tolku, elan temast lahus, ja kui olen palunud tal lapsega rääkida, teda korrale kutsuda, on ta lihtsalt mühatanud ja öelnud, et kõik teismelised on sellised, ärgu ma inisegu nii palju.

See suur muutus ongi toimunud ainult poole aastaga. Meie suhe on täiesti lörris ja kõik selle seltskonna tõttu, kust mul ei õnnestu teda eemal hoida. Ma olen nii mures. Kas kellegi laps on samamoodi halba seltskonda sattunud? Kuidas teil õnnestus teda mõjutada sealt välja saama ja kas varasemat usalduslikku suhet on üldse võimalik taastada?“

Lugejad, jagage nõu murelikule emale kommentaarides!