Kas hübriidkeel võiks ollagi keelenorm?

A: Joux, sup, ma eile naq m6tsin et võiks t2na kyll blingima minna.
B: tnx a eile kats pani t2eiga ketti nt feil.

Klassikaline lingvistika käsitleb slängi kui madalat keelt. 20. sajandi viimase veerandini hoidis eesti meedia kirjakeele ning slängi raudselt lahus. 21. sajandi alguskümnend on keelenormi avardanud. Interaktiivne võrgukeskkond, kuhu on kolinud enamik noortesuhtlust, kasutab keelt, mis pole mitte ainult üpris normivaba, vaid kasutab ka hübriidalfabeeti, kus sümboleil on kirjatähtedega võrdne osa. Tegelikult on võrgusuhtluse keel iseenesest eesti ja inglise keele segu, meenutades slängi kui suletud grupi sisekeelt, millest kõrvalseisja ei mõika rohkem, kui Puškin või Lermontov taipasid elukutseliste roimarite „ööbikukeelest”.

Mida vabam ühiskond, seda vabam keel

Uuringud näitavad, et mida karmim on poliitiline režiim, seda rohkem on normitud keel. Vastupidi öeldes: mida vabam ühiskond, seda vabam keel. ÕS-i täidab juba aastaid rööpvormide räga, eesti keele käsiraamat annab enamikule küsimustele kahetised vastused. Juba kasutavad mõnedki auväärsed väljaanded rahuga emotikone. Sõnavara ja lausestus on kordades kõnekeelsemad. Mis tuleb edasi?

On huvitav jälgida, kuidas koolinoored kirjutavad. Ei, mitte kohustuslikke koolikirjandeid, esseid ja referaate, vaid kuidas nad üksteisega kirjalikult suhtlevad. Keskealine kõrvalseisja näeb mõistetamatut märgijada, mida hoiab koos ähmane mõnevõrra eesti keele grammatikat meenutav struktuur.

Netisuhtlus ja netinuhtlus

Põhierinevus põlvkond vanema ja põlvkond noorema kirjutaja vahel on kiirus, millega kumbki oma teavet edastab. Noor on nagu olümpiakandidaat: sõnu korralikult välja kirjutav võistleja jääb kaugele selja taha.
Turbolend tuleb aga millegi arvelt. Sõnavara jääb minimaalseks, fraasid pakitakse tähtlühendeiks, kujundit pole olemas. Vaadates paaritunnist chat’ilohet, tundub, et jutul pole ka sisu. Kirja pannakse midagi, mille eesmärk on pealtnäha küll informatiivne, tegelik mõte aga lihtsalt aja surnukslöömine. Kas ainult? Ei. Varjatud ja tähtsam eesmärk on tunda end ringi kuuluvat.

Kui inimiga tagasi pidi noor endale sobivad sõbrad leidma nägemiskauguselt, saab ta nüüd kuuluda üleilmsesse netikogukonda, kus samade huvidega on palju-palju inimesi. Kõigiga üheaegselt kribades ei saagi valmida Underi-Tuglase kirjavahetus. Aga ollakse ringis. Koolis käies sunnitakse kirjutama teistmoodi, aga see sund on elujõuetu. On tekkinud suur veelahe koolis õpetatava normitud keele ja igapäevase tegeliku kirjakeele, netisuhtluse keele vahel.

Netisuhtlus on paljude õpetajate jaoks netinuhtlus. Noored harjuvad kirjutama suvakeeles ja toovad selle halva tava kooli kaasa. Kuhu me niimoodi jõuame, mis saab ilusast eesti keelest — need küsimused painavad emakeelele pühendunud pedagooge juba ammu, iga aastaga saab suvakeel punktivõidu.

Elukutse: tekstikirjutaja

Minu jaoks on netikasutajate tulevik keskameerikalik. Riigieksameid hübriidkeeles ja -ortograafias teha ei saa. Karjääridokumente täita või avaldusi kirjutada ka mitte. Järelikult tekib meie netistunud ühiskonnas väga varsti uus elukutse: tekstikirjutaja (mitte copywriter!).

Iberoameerika riikides, kus rahva põhiosa ei loe ega kirjuta hispaania ehk riigikeeles, kasutavad kõik, kel vaja, just selliste kirjutajate abi: nimetavad oma soovi ja tulevad tunnikese pärast valmis paberile järgi. Meie tiigrihüppemaal saavad nad eeldamisi e-kirja, kus vajalik jutt kenasti vormistatud, ja saadavad selle edasi, kuhu vaja.

Praegu valdavad õpilased ja üliõpilased veel vabalt mõlemat keelt. Kuid see kakskeelsus on kindlasti kaldumas suvakeele kasuks. Esialgu teeme mööndusi kõnekeelele kirjakeeles ja lubame slängi. Teatud väljaanded kasutavad juba praegu suures mahus veidi kõpitsetud suvakeelt. Nii et…

Suvakeelne suhtlus on võimalik

Kas ma olen pessimist? Elu määrab ju ise, mida ja kui palju on suhtluseks vaja. Ketšua indiaanlane ei vajagi igapäevaseks toimetulekuks kastiilia kõrgkeele kaunidusi. Kummati on ketšua taanduv, vaikset surmaheitlust põdev keel.

Kiire kirjutamine tingib kirjakatkete voo, kvantiteedi. Kvaliteet? Kui ketšua eri hõimud üksteist ei mõista, kasutavad nad hispaania või portugali keelt. Umbes samuti käituvad eestlased ja eestivenelased, võttes appi inglise keele. Muide, ketšua keelel on siiski oma Wikipedia. Aga oma kõrgharidust pole, nagu pole ka oma Cervantest või Calderóni.

Võib-olla ei vaja 21. sajand enam klassikuid, järsku ongi tähtsam üksteisemõistmine, kas või segakeele ja sümbolite kaudu? Kurt Vonneguti stepptantsu ja peeretuste abil suhtlev planeet on küll ekstreemutoopia, aga midagi sarnast kirjakeele arengus pole ju välistatud?

Niisiis kaalugem hoolega, kas on mõtet õpetada argielus tarbetut kõrgkeelt õpetajate ja õpilaste närvide ning maksumaksja raha arvel. Kas eesti keele riigieksami korda tuleks muuta? Kas kirjakeele normi tuleks teisendada netikeele kasuks, et tagada mingigi ühtne süsteem, mida edaspidi nimetada eesti keeleks?

Allikas: Õpetajate Leht