Lugeja: seitse põhjust, miks ma ei kavatsegi Eestisse lapsi juurde sünnitada

President mainis oma vabariigiaastapäeva kõnes, et meie rahvastik aina vananeb ja kahaneb. Kehv lugu küll, aga sellel kõigel on ju põhjus. Minu põhjus on lihtne: mina pole enda eluga Eestis rahul ja ma ei taha sünnitada rahulolematuid veelgi juurde. Olgu, võib-olla suudaks mu lapsed olla entusiastlikumalt meelestatud, aga väikelapse kasvatamine Eestis on paras rist ja viletsus… kui sa just väga rikka mehe naine pole, kes saab lapsega kodus olla näiteks!

Mitmel mu sõbrannal on juba kaks-kolm last (oleme kahekümnendates), aga neil on ka küllalt turvaline elu. Oma kodud, hästi teenivad mehed ja toetavad vanavanemad. Kui sul neid asju pole, siis on last võimatu kasvatada, ilma, et selleks ei kuluks viimnegi su närvirakk ja eurosent. Niisiis, põhjused, miks mina ei kavatse last saada…

1. Poolteist aastat saan ma korralikku toetust, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ah jaa, ma saaksin ju tööle tagasi minna. Ah ei, selleks ajaks kui ma tagasi lähen, on mulle leitud asendaja ja mulle antakse vaikselt mõista, et võiksin ise lahkumispaberid anda.

2. “Kas sul lapsi on?” küsitakse tööintervjuul. Pole küll vist päris nende asi, aga kui ma vastan, et on, saan kohe linnukese kirja selle tulba taha, kus seisab: “Lapsed, järelikult on kogu aeg midagi häda, ületunde teha ei saa, laps on haige — ära võta teda tööle!”

3. Ma pole veel kohanud ka korralikku Eesti meest, keda oma laste isaks tahaksin. Seni on kõik tundunud väga lillelised suhted, kuni mehel lihtsalt kõrini saab. Mitmed mu sõbrannad, ka mu ema ja õde on lastega maha jäetud. Kas räägiksime lähemalt sellest, kui TORE on Eestis üksikema olla? Üksikema on nagu sõimusõna meil juba, tähistamaks naist, keda ei tahtnud üks mees, ei peaks seega tahta enam ka keegi teine, lisaks sellele ei otsi ta ju kindlasti enam endale meest, vaid oma lastele isa.

4. Tahad normaalset lasteaiakohta? Pane oma laps järjekorda juba siis, kui esimest korda hommikul iiveldust tunned ja arvad, et võid äkki rase olla. Muidu looda aga, et ta sinna koha saab, kus perel kõige mugavam oleks.

5. Eestis suhtutakse lastesse vaenulikult. Nendega ei tohiks justkui kusagil käia. Iga mõne aja tagant ilmub artikkel teemal, kuidas küll keegi julges lastega kinno, teatrisse, avalikule üritusele, poodi, ühistransporti, loomaaeda, restorani minna... Tõepoolest, milline jultumus, lapsed istugu täisealiseks saamiseni oma toas ja imestame siis koos, miks noored enam kultuursed pole.

6. Meie koolisüsteem ajab mind lihtsalt nutma. 7aastane peab sama kaua ühe koha peal olema ja keskenduma kui abiturient? Kehalises kasvatuses hinnatakse pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi täpselt sama mõõdupuu järgi? Kunstiõpetuses peavad kõik ühtmoodi joonistama, sest kes kõverama puu joonistab, sellel enam lootust viit saada pole. Loomingulisuseks antakse lapsele vabad käed täpselt... õigus jah, mitte kunagi. 

7. Ma peaksin iga kuu valima, kas ma ostan lastetoetuse eest lapsele uued jalanõud või maksan tema trenni. Ah õigus, lapsetoetus ei kataks ju kumbagi kulu, isegi kui jalanõud oleksid soodushinnaga!

Kallis lugejad, kas nõustute nende punktidega? Miks teie arvates ei taha/julge eestlannad enam siin sünnitada?