Eesti laps Ameerika lasteaias
Seega on igati loogiline oletada, et kui onu Sam sinu palgast veerandi lapse vaatamise eest endale tahab, on ka hoiutingimused head. Paraku kinnitas vähemasti ühe Ameerika lasteaia kogemus terves riigis levivat ärimentaliteeti — küsida teenuse eest võimalikult kõrget hinda, ent pakkuda omalt poolt vastu võimalikult vähe. Vägisi meenus eestlaste väljend “nahka üle kõrvade tõmbama” ja sai selgeks, miks ameeriklaste “rahvusloomal” Miki-Hiirel on nii suured kõrvad — eks ikka selleks, et oleks raskem nahka üle kõrvade tõmmata!
500 dollari eest pead-jalad koos
Reti esimeseks lasteaiaks Ohio osariigis Cincinnati suurlinnas sai pisikest puidust suvemaja meenutav ehitis, mille mullaga kaetud territoorium oli piiratud võrkaiaga. Lasteaed asus paari meetri kaugusel elava liiklusega maanteest, selle naabermajas asusid aga autolaenutus, parkla ja autoteenindus. Seega ei mingeid lilli, kauneid muruplatse ega värsket õhku.
Väikese maja üks suur ruum oli jaotatud vaheseintega sektoriteks, kus tegutsesid eri vanuserühmad (kokku 50 last). Eraldi sissepääse rühmadesse nagu Eestis polnud. Tõid hommikul lapse aeda, andsid ta õiges sektoris kasvatajale üle ja päev võis alata. Kuna Reti oli Ameerika laste seas ikkagi võõras, sain kasvatajalt loa esimesed päevad koos temaga lasteaias veeta. Tavaliselt seda ei lubata.
Erivajadused — peseb käsi ja kannab vahetusjalatseid
Esimesena üllatas mind see, et lasteaias ei kanta vahetusjalatseid. Tegelikult ei võta ju enamik ameeriklasi oma koduski välisjalatseid ära, vaid kõnnib nendega voodisse välja. Selline olevat kohalik kirjutamata reegel. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui märkida kasvataja antud blanketti erivajaduste lahtrisse — kannab vahetusjalatseid.
Vaevalt et see nüüd mingi uudis on, et Ameerika toit on kõike muud kui tervislik. Vägisi kippus aga naer peale, kui lasteaia juhataja ulatas mulle menüü, kus osariigi tervishoiuosakonna heakskiitu märkiv tempel all. Sealt võis lugeda, et hommikusöögiks on hamburger, lõunaks kartulikrõpsud ja kokakoola ning õhtuooteks pontšikud tuhksuhkruga. Ja enne kogu selle “tervisliku” toidu kallale asumist leidsin vaid mina, et äsja mullaselt mänguplatsilt tulnud lapsed võiksid käsi pesta. Nii et enne söögiaega selgus, et minu lapsel on veel üks erivajadus — peseb käsi.
Lapsega tegeleb televiisor
Millist tegevust Ameerika lasteaed mudilase arendamiseks pakkus? Lastesaate ajal lülitati sisse telekas ning siis vaatasid kõik ammuli sui, kuidas kangelased Elmo, Barny ja Arthur elavad. Ameerika lastesaadete auks tuleb öelda, et paljud neist olid tõesti väga armsad. Telekakangelased õpetasid lastele austust ja sõbralikkust kogu elava maailma vastu. Iseasi, kas lasteaias ikka peab telekat vaatama.
Kui saabus lõunauinaku aeg, tiris kasvataja nurgast välja veidi roostes välivoodid ning lapsed heitsid sinna puhkama, riided seljas ja kingad loomulikult jalas. Linu ja patju polnud — kes voodiriideid vajalikuks pidas, võttis need ise kodust kaasa.
Pärast kahetunnist lõunapausi anti õhtuooteks väikestesse määrdunud pihkudesse rasvane pontšik ja hakati üheskoos vanemaid ootama. See lasteaed oli avatud kella kuueni ja hoolimata sellest, et iga Ameerikas elanud inimene teab, et neljast seitsmeni on liikluses tipptund, oli lasteaed kehtestanud hilinevatele vanematele trahvi — 20 dollarit iga veerandtunni eest.
Esimesed paar päeva selles lasteaias jäid Retile ka viimasteks. Parimagi tahtmise juures ei saanud ma aru, mille eest ma maksan. Kui siis oma otsuse lasteaia juhtkonnale viisakas vormis teatavaks tegin, öeldi mulle, et mis seal ikka — aga kuu aja eest ette makstud 500 dollarit ma tagasi ei saa.
Teisel katsel tasuta paradiisi
Meil siiski vedas — puhtjuhuslikult jäi mulle ühes suures toidupoes silma teade, et Püha Risti luterlik kirik võtab lapsi eelkoolirühma. Õnneks asus see samuti meie elukohajärgses rajoonis. Mis veelgi meeldivam — lasteaed oli valmis maksma stipendiumi peredele, kes arvasid, et 500 dollarit kuus ajab nende eelarve lõhki.
Ja see lasteaed pakkus tõepoolest kõike, mida üks vanem ja laps tahta võivad. Suur lasteaiahoone oli ehitatud otse kiriku kõrvale, millele lasteasutus kuulus. Avarad ruumid, mitu erinevat tegevusnurka (kool, pood, kodu, arvuti, meisterdamine jms), võimla spordiriistade, tõukerataste ja suurte mänguautodega, lisaks hoov kiikede, karussellide ning liumäega.
Kuigi tegemist oli kiriku lasteaiaga, ei surutud usku peale. Sellest, et tegu oli kristliku lasteasutusega, andis märku vaid ühiselt loetav söögipalve ja reedehommikune laste jumalateenistus. Kõike ususse puutuvat esitati aga äärmiselt loomulikult. Kui mõni laps ei tundnud end mugavalt käsi palveks ristates, polnud sellest midagi. Igaühele anti aega kohaneda, et laps tunneks ise ära, millal ta on valmis pakutavaga ühinema.
Eesti laps ei vandunud lipule truudust
Kümnelapselise rühma peale oli kaks kasvatajat, kellel oli igaks päevaks kindel plaan. Päev algas käelise tegevusega — õpetati tähti kirjutama, kääre kasutama, voolima jms. Seejärel suunduti nn kodumaa nurgakesse, kus väikesed ameeriklased, käsi südamel ja pilk nurgas seisvale USA lipule suunatud, õppisid lipuvannet.
Kui muidu lõi Reti üsna aktiivselt kaasa, siis Ameerika lipule truudust vandumast ta keeldus. Ei aidanud ka see, kui mina tal osaleda soovitasin, et mitte lahkeid võõrustajaid solvata. Eesti veri osutus tugevamaks. Oma kolme eluaasta tarkusega istus ta jonnakalt põrandal ning nõustus alles siis edasi tegutsema, kui lipuvanne oli läbi.
Eesti emast sai Ameerika mommy
Oma lapse peal avanes mul suurepärane võimalus kontrollida väidet, et väikelapsed omandavad kerge vaevaga võõrkeeli. Iga päev Ameerika laste keskel mängides ja õppides hakkas Reti eestikeelne sõnavara täienema ingliskeelsete väljenditega.
Peagi oli tema jaoks tühiasi laulda järgi telekast kuuldud Elmo või Barney laulu, nukkudega mängides läks käibele eesti-inglise segakeel. Veidi ärevaks läks mu süda aga siis, kui ühel ööl unest ärgates ei hüüdnud laps mind emaks, vaid hoopiski mommyks. Öeldakse ju, et keel hakkab päriselt suhu tulema siis, kui mõtled selles keeles. Nagu näha, oli minu lapse alateadvus valmis omandama inglise keelt sama loomulikult kui emakeelt — juba mõtleski ta kahes keeles.
Kui algul jäi Retil kasvatajaga suheldes julgust vajaka, et end inglise keeles arusaadavaks teha, siis juba kuu aja pärast sai ta kõigest kenasti aru. Minu jaoks oli müstika, kuidas tüdruk kasvatajaid mõistis, sest sõnu, mida nad kasutasid, ta õppinud polnud.
Nüüd, mil Reti Ameerika lasteaia aeg on selleks korraks läbi ja tal tuleb minna Eesti lasteaeda, jälgin põnevusega, mis saab tema värskelt omandatud ingliskeelsest sõnavarast — kas see emakeelses keskkonnas kaob või jääb püsima kuskile alateadvusesse, et aastate pärast vajaduse tekkides kasutusele tulla sama loomulikult nagu eesti keel.
Ameerika lastehoiu-süsteem
• Alates 6. kuust kuni 4. eluaastani käivad lapsed tasulises hooldeasutuses nimega daycare.
• Sellele järgneb tasuline eelkool ehk pre-school.
• Alles 5. eluaastal tuleb tasuta lasteaia ehk kindergarteni aeg. Selleks on vaja aga läbida katsed. Laps peab tundma tähestikku nii kõnes kui kirjas, suutma eristada kujundeid (romb, ring, kuup jms), oskama kääridega lõigata ja muudki.
