Eveliis imestab: kuhu panna suveks laps, kui lasteaed on kinni ja sugulased aidata ei saa?
Eelmisel aastal ma juba olin hämmingus, et Eestis on lasteaiad (minu mõistes ikkagi terve) suvel kinni. Ma tegin kodukontorist tööd ja kuigi Idale oli raske selgeks teha, et ma ei saa iga sekund temaga mängida, teda aidata, talle tähelepanu pöörata, siis me saime siiski hakkama. Ma sain selgitusi, et lasteaed peab suvel sundkorras kinni olema, sest osad vanemad ei annaks muidu lastele üldse puhkust. Kõlab minu mõistuse jaoks nii arusaamatult, kuid õpetajate lugusid kuuldes, ma muidugi mõistsin seda. Sellegi poolest ma ei saa olla nõus, et selline lasteaia korraldus ei tekitaks probleeme. “Suguvõsa peale saab ikka hoitud,” sain ma eelmisel aastal vastuseks. Jah, okei — mingi aeg hoiab üks ja mingi aeg teine vanavanem, aga mis siis kui vanavanemad elavad kaugel, käivad tööl või ei hoia põhimõtteliselt lapselapsi? Tädid-onud-õed-vennad? Aga palun selgitage mulle, miks peaks üks tädi-onu oma puhkuse ajal minu last hoidma? Vanavanavanemad? Jah, kui te saite lapse noorena ja teie vanaema on ma ei tea…50? Minu vanaema on 86 ja ta on muidugi nii kange mutt et hoiaks ära ka, aga hallooo…ta on siiski 86 ja tema peale panustada ei ole lihtsalt isegi aus.
Niisiis, tuleb ikka ise hakkama saada. Aga mina läksin alles tööle ja mu abikaasa ei saa elu sees üle nädala puhkust. Isegi kolm päeva on tema töömaailmas liiast. “Pidid sa üldse tööle minema,” heitis Marek mulle NALJAGA ette, aga samas ei ole seal ju midagi naljakat. Kui ma eelmisel aastal vingusin, et mul on natuke raske terve suvi Idaga koos olla, siis oli see selline taustamüra. Sest noh, ikkagi kodune ju. PÄRIStööl ei käi.
PÄRIStööl käimine on mind üldse pannud veel rohkem halva emana tundma. Esiteks jääme me Ida laulutundi kogu aeg hiljaks, sest ma püüan töölt viimasel hetkel ära minna, aga ummikud ja igasugu muud ootamatud takistused mõjuvad nii, et ükskõik kuidas ma ka ei kiirustaks jääme me hiljaks. Ja teiseks…Ida on oma lasteaia etendust, kuhu emad ja isad on ka oodatud, nii pikalt oodanud, muudkui vadistab et reedel on jänkude pidu. Ma pean talle homme ütlema, et kahjuks me ei jõua keegi jänkude peole, sest me lähme Norrasse. Töö. Ja lennupiletite hinnavahe reedeste ja laupäevaste piletite vahel oli 150 eurot. Üks õige ema valiks ilmselt lasteaiaetenduse, aga mina vean meid lennujaama. Ülejärgmisel nädalal on Idal Kaunite Kunstide etendus. Me oleme selleks isegi õppinud ja ma olen seda oodanud sama palju kui Ida. Aga…Töö. Ma olen Norras. Toon Ida koju ära, pakin uuesti kohvri ja lähen tagasi. Kirjutasin Marekile seinale, et “24.05 Ida etendus. kl 17. NB Eveliisi pole!”. Täna siis Marek luges seda ja küsis, et aga mis siis saab, et kas ta peab Idaga etendusele minema. “Vähe sellest,” vastasin ma, “sa pead Ida ENNE etendust lasteaiast ära tooma ja piisavalt enne etendust ka proovis olema.”
“Ütle uuesti, miks sa tööle läksid?” küsis ta. Ja nii tegelikult ongi, et kui ema ei ole kogu aeg enam kodus, siis kukub taevas alla. Elukorraldus on peapeale keeratud. Kõik on üks suur segapuder. Keegi ei saa aru, kuidas ja mismoodi elu nüüd välja hakkab nägema. Kui ma teisipäeval töö juurest Ida laulutundi jooksin, küsisin ma kolleegidelt, et aga miks on nii, et isad ei pea mööda trenne ja etendusi jooksma, miks see on emade kohustus. Mu kolleegid naersid ja ütlesid, et isad võivad seda teha, aga see on emade RÕÕM.
Hea on, et ma olen sattunud sellisesse seltskonda, kus p…etunde ei loeta ja oluline on see, et töö saaks tehtud, vahet pole kus ja millal, aga kui ma olekski nüüd ootamatult klassikalisele 9-17 tööle läinud, siis…Ma ei oska isegi kaugemale mõelda. Juba praegu tundub mulle lasteaia suvepuhkuse ajal lapse hoidmise organiseerimine kõrgem matemaatika.
