SA Tallinna Koolitervishoid pesamuna, kooliõde Kertu Rumjantsev pole koroonameetmeteta koolis töötada saanudki. 2016. aastal lõpetas ta gümnaasiumi ja astus samal suvel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe erialale. Sai pärast kolme ja poole aastast õpiaega diplomi kätte ja läks kooliõeks Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumisse. “Mina olen kogu aeg töötanud koroonaviiruse leviku tingimustes. Juba enne õppeaasta algust, arutasime kooli tervisenõukoguga ettevaatusabinõud. Meil on ukse lähedal termokaamera, desintfitseerimisjaam, kohe kooliaasta algusest alates alustasime laialdast kätepesu kampaaniat ja kõik ennast halvasti tundvad lapsed läksid koju,” loetleb Kertu. Ehkki sügise alguses polnud viiruse teine laine veel kohal, võttis koolipere asja kohe tõsiselt. “Ja sellest oli kasu — meil polnud pikka aega ühtegi koroonajuhtumit, esimesed haigestumised juhtusid detsembris,” räägib kooliõde. Varsti pärast seda läksid aga Tallinna koolid juba koduõppele.

Juba plikapõlves plaastrid käepärast

Tervishoiualale suunduvatel inimestel on sageli juba perekonnas meedikud ees. Kertu Rumjantsev on oma suguvõsas ainuke. Elukutse valikul lähtus Kertu südamehäälest, talle meeldis juba teismeeast peale põetada-praavitada. Koolikaaslased teadsid, et Kertu käest saab häda korral peavalurohtu või plaastrit. „Mul oli alati oma väike apteek kaasas,” naerab Kertu. „Aja jooksul hakkasin mõistma, et paremaks abistamiseks peab mul olema rohkem teadmisi.

Ma mõtlesin oma pere ja lähedaste peale — kui keegi neist vajab tervishoiualast abi, siis tahan olla kindel, et tean miks ja mida ma teen.” Õnneks pole seni suuremaid hädaolukordi ette tulnud, aga pere on siiski rõõmus, et väljaõppega õde on omast käest võtta. „Vanaema ärgitab mind isegi arstiks õppima, kuid see pole minu jaoks, mulle meeldib olla õde,” leiab Kertu.

Ega õeks õppimine olnud samuti piknik päikesepaistel. “Väga palju pidi tegema iseseisvat tööd, eelkõige teooria osas, kuid isegi praktiliste tööde puhul tuli enne lugeda ja materjale vaadata, et kohale minnes juba päriselt proovida,” räägib Kertu. Juba siis tõmbas tulevast kooliõde just lastega töö ja praktikalgi käis ta nii Laste Vaimse Tervise Keskuses kui ka lastehaiglas. Ja sai aru, et haigete laste kannatustele kaasa elamine käib hingele üle jõu. “Sellepärast valisingi kooliõe ameti — ma saan tegeleda rohkem tervisedenduse ja ennetustööga. Samal ajal olla laste keskel,” on nooruke õde rahul.

Tervisekaebustest on kõige enam kukkumisi ja põrutustusi

Kui Kertu Rumjantsev Mustamäe Reaalgümnaasiumis esimest tööpäeva alustas, oli tal juba hea hulk tuttavaid ees ja nii õpetajate kui ka õpilaste hulgas. “See on minu enda kool,” muigab vilistlane Kertu, “päris mitmed praegused õpetajad andsid ka mulle ainetunde. Mõned vanemate klasside õpilased mäletavad mind, ma lõpetasin ju üsna hiljuti.” Kertul oligi valida kahe kooli vahel ja Mustamäe kodukool sobis nii asukoha kui tuttava keskkonna poolest. Koolile omakorda sobis Kertu, sest tegu on vene õppekeelega kooliga ja Kertu on kakskeelsest perest ning räägib vabalt nii vene kui ka eesti keelt.

Esimene poolaasta oli uuel õel kohe käed-jalad tööd täis. Tervisekontrollid, vaktsineerimised, lisaks alustas Kertu kõikide õpilaste terviselugude sisestamist arvutisüsteemi. “Mul polnud aegagi muretseda, kas ma saan ikka hakkama,” naerab Kertu.

Koolilaste tervisekaebustest puutub ta kõige rohkem kokku kukkumiste ja põrutustega. “Eks nad jooksevad ja mürgeldavad ja korrapidaja-õpetajad ei jõua alati jaole.” Kertu sõnul on kõigile neile, kes on koolis ka väiksema köhaga, üks reegel: kohe koju. “Mul pole ju võimalik sealsamas diagnoosida, kas see on koroonaviirus või mitte.” Aga võib-olla kasutab mõni kaval koolijüts lihtsalt olukorda ära, et tunnist pääseda? Seda Kertu ei välista, aga siis jäägu see juba õpilase enda südametunnistusele. “Seda võib ette tulla pigem nooremate klasside seas. Gümnaasiumiõpilased see-eest kipuvad haigusnähtudele käega lööma, sest ees on oluline kontrolltöö. Ma olen paar korda kuulnud koridorist kõva köhimist. Siis tormasin kohe kabinetist jooksuga välja: “Kes köhib??? Mine koju! Küll te õpetajaga saate uue kontrolltöö aja kokku lepitud.””

Tervisliku toitumise osas on murekohti

Laste üldisest tervisest rääkides leiab kooliõde Kertu Rumjantsev, et natuke on tõusnud teadlikkus toitumise osas, eelkõige, mis puudutab liigset kaalutõusu. “Õpilased on mulle rääkinud, kuidas ta ei söö kommi, sest seal on palju kaloreid. Liigutakse rohkem ja tehakse sporti,” toob Kertu välja positiivsed märgid. “Kahjuks on kalorite osa vaid üks osa tervislikust toitumisest, väga oluline on süüa regulaarselt vähemalt 3 korda päevas ja siin ma näen küll murekohti. Väga paljud lapsed, eriti põhikooli omad, ei söö hommikust. Osa ei söö ka lõunat, sest neile ei maitse koolitoit. Siis lähebki nii, et õpilane kas näkitseb midagi või saab üldse esimest korda süüa õhtul,” räägib kooliõde murelikult.

“Ja vett joovad lapsed vähe. Lapsed, kes on harjunud janu kustutamiseks jooma hoopis limonaadi või mahla ütlevad, et vesi ei maitse neile. Sellepärast toimus meil koolis hiljuti algklasside veenädal, kus ma rääkisin, miks peab vett jooma ja kuidas saab vee maitset kas marjade, sidruni või piparmündiga huvitavamaks muuta.”

Noorus tuleb kasuks

Kertu juures käiakse ka hingeasjadega ja siin on noorel kooliõel lausa eelised, veidi üle 20-aastasele neiule on muresid lihtsam rääkida, sest ta tundub noortele omasugune. “Mul olid sarnased mured ju endal ka ja üldse mitte väga ammu,” kinnitab Kertu. Talle räägitakse suhteprobleemidest, aga küsitakse ka seksuaalelu puudutavaid küsimusi ning kooliõe sõnul on viimaste puhul äärmiselt oluline, et noor inimene saaks adekvaatse vastuse. “Me peame õpilastele rääkima, kuidas hoiduda rasedusest ja vältida suguhaigusi, muidu nad guugeldavad või kuulavad sõpru ja see info ei pruugi alati õige olla,” selgitab Kertu.

Õpilaste saladused on Kertu käes kindlalt hoiul. “Muidugi hindan olukorda alati kui tervishoiutöötaja ja teatud olukordades ainult ärakuulamisest ei piisa. Siis arutame õpilasega koos, mida ette võtta ja kelle poole pöörduda, et ta abi saaks.”

Kõige vajalikum on tahtmine

Tervishoiutöötajate, sealhulgas õdede nappus on teada-tuntud probleem. Huvi õeks õppimise vastu on samas päris kõrge, Kertu mäletab, et kooli sisseastumisel pidi läbima tiheda konkursisõela. “Sissesaamine on alles esimene etapp, edasi tuleb õppimisega hakkama saada, igal kursusel on neid, kes välja pudenevad. Ja mitte seetõttu, et õppekava on väga raske, vaid inimesel jääb tahtmisest puudu. Õeks saamine nõuab tugevat soovi seda tööd teha,” teab Kertu. Tänapäeval õpivad inimesed elu jooksul selgeks juba rohkem kui ühe ameti ning karjääripöörajaid satub ka meditsiinivaldkonda.

“Minu enda kursusel oli ka erinevas vanuses ja erineva taustaga inimesi, kordan — oluline on tahtmine. Õeks õpitakse 3 ja pool aastat, edasi tuleb oma kvalifikatsiooni uuendada, käia lisakoolitustel — me hoolitseme ikkagi elusate inimeste eest!” toonitab Kertu, “Õe elukutset ei tohiks valida populaarsuse pärast, vaid kutsumusest, siis saab inimene oma tööd nautida. Üks on kindel — tööd jätkub meie valdkonnas alati,” kinnitab kooliõde Kertu Rumjantsev.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid