“Jäin täna vaatama maske jagavat turvameest, kelle õlad justkui iga mööduja järel ja iga pilgu all natuke rohkem longu vajusid. Ta seisis seal nii vapralt ja ulatas ikka sirgel käel paki maskidega, siis kui temalt maske võeti ja ka siis kui temast külma kõhuga mööduti. Ka siis, kui tema suunas negatiivseid emotsioone tulistati… ja ka siis, kui lahkelt tänati.

Ikka ja jälle pean tõdema, et olukord maailmas paneb meid unustama seda, mis on päris. Et see onu seal on päris inimene, päris tunnetega, mitte valitsuse poolt kehtestatud piirang kahel jalal. Ma tunnen, et ma tahan öelda nii paljudele inimestele, kui ma vähegi küündin, et palun, PALUN, palun märkame selles piirangute virr-varris üksteist. Me kõik oleme lihtsalt inimesed, kes püüavad selles oma kohta leida, oma osa täita, oma valikuid teha. Kellel tuleb see paremini välja…kes on täiesti eksinud. Ma kutsun kogu südamest kõiki üles lahkusele! Ükskõik mida Sina valid, palun jää selle juures lahkeks! Aitäh!”

Jaga
Kommentaarid