"Tal oleks peaaegu nagu pohmell olnud. Silmad kipitasid ja sügelesid, kui ta püüdis pilku teele fokuseerida."

Katkend Eva Frantzi raamatust "Sinine villa".

Tal oleks peaaegu nagu pohmell olnud. Silmad kipitasid ja sügelesid, kui ta püüdis pilku teele fokuseerida. Ta sai autoraadioga kätte ainult ühe kanali ja see mängis ülevoolavat klassikalist muusikat, millel polnud sugugi ergutavat mõju. Ja mis ta oli ometigi uimase peaga selga pannud? Plekilised teksapüksid ja T-särgi, mis juba haises higi järele, selle, mis oli talle poolhämaras toas kätte jäänud, kui ta ringi koperdas, hambaid pesi ja püüdis meelde tuletada, kus ta käekott võis olla. Ei no tore, tõepoolest.

Iseenesest oli Anna suutnud teha töövahetusi ainult mõnetunnise ööunega varemgi. Väike uinak jaoskonna diivanil millalgi ennelõunal ja 3–4 tassi kohvi peaks aitama. Aga enne, kui oli sobilik uinakut teha, peaks veidi tööd ka tegema.