ÄP: Päid kütiti Borneol veel kümnendi eest

Borneol elav murutide hõim on tuntud peadeküttidena, viimane hoiatus peadeküttide eest ilmus sealses lehes 1994. aastal.

Peadeküttimine ei tähendanud neile kannibalismi, vaid sel oli nii filosoofiline kui ka praktiline tähendus. Praktiline eelkõige seetõttu, et mida rohkem päid vaenlastel maha võeti, seda vähem jäi vaenlasi järele… Samuti oli tüdrukute hulgas suurem edu sel mehel, kel rohkem kolpasid ette näidata. Mahavõetud pead kuivatati maja ümber asetatud bambusritvade otsas ja kolpadega toimetati mitmesuguseid tseremooniaid. Korallriffidest ümbritsetud…

Lisaks on Malaisias Sabahi osariigi traditsioonilistes pikkmajades elavad murutid tuntud kui head jahimehed. Küttimisel kasutavad nad peamiselt odasid ja mürginooltega puhkpüsse. Põhiliseks saakloomaks on puudel turniv ämblikahv.

Sabahi kaks miljonit elanikku jaguneb 30 etnilisse gruppi, kes räägivad 80 dialekti. Kogu see rahvaste paabel on säilitanud oma kultuuri, traditsioonid, tavad ja pidustused.

Suurim grupp kolmandikulise osaga on kadazan-dusunid, põhiliselt põllupidajad-riisikasvatajad. Neil on ainulaadseks tavaks naispreestrite bobohizan’ide kasutamine iidsete rituaalide juures. Populaarsema pidustuse Pesta Kaamatani ehk lõikuspeo aegu tantsib kõrgeim preestrinna bobohizan transis, otsides kontakti riisivaimudega. Bobohizan’ide aeg hakkab ümber saama, sest preestrinnadel — vanimad neist on üle 80aastased — pole enam järglasi. Sabah on erinevalt muust Malaisiast kristlik ja ristitud tüdrukud ei kõlba preestrinnadeks. Lisaks nõuab preestrinnaks saamine pingsat õppimist lapsest saati.

Teine suur hõim bajausid on kalamehed ja riisikasvatajad. Samuti ratsutavad nad hobustel ja veepühvlitel, mille tõttu neid kutsutakse ida kauboideks. Sabahi osariik Borneol tuntud kireva looduse poolest

Endine Briti koloonia Põhja-Borneo ehk praegune Sabah on üks kahest Malaisia osariigist, mis paikneb maailma suuruselt kolmandal saarel Borneol (tuntud ka Kalimantani nime all). Pindalalt on Sabah Eestist poolteist korda suurem, pealinnaks umbes Tallinna-mõõtu Kota Kinabalu. Sabahi kaldaid uhub põhjast Lõuna-Hiina meri, idast Sulu ja Sulawesi meri. Asukoht paarsada kilomeetrit ekvaatorist põhja pool tagab aastaringse sooja ekvatoriaalse kliima, kus on jahedam ainult mägedes. Kagu-Aasia kõrgeima mäe Kinabalu (4095 m) tipus võib aga esineda isegi öökülma.

Malaisia vaeseim osariik Sabah on tuntud oma uskumatult kireva looduse poolest: läbipääsmatud vihmametsad haruldaste looma- ja taimeliikidega, suurepärased rannad ja korallrifid, Kagu-Aasia kõrgeim, kuid kergesti ligipääsetav Kinabalu mägi. Põliselanikele on mägi olnud alati müstiline koht, millest ka nimi Aki Nabalu ehk surnute hingede kodu. Mäge ümbritseb UNESCO pärandisse kuuluv Kinabalu rahvuspark, mille 1500 m kõrgusel asuvast peakorterist algavad matka­rajad vihmametsa. Sealne orhideederohkus — 1400 liiki — paneb hämmeldunult pobisema ka botaanikavõhiku. Rääkimata veel puissõnajalgadest, lihasööjatest kanntaimedest, maailma suurima õiega putuktoidulisest rafflesia’st ehk raitlillest.

Soovijad võivad võtta ette kahepäevase matka Kinabalu mäe tippu, kuhu jõutakse kohale päikesetõusuks. Suhteliselt kerge ronimine võimaldab matkata läbi eri kõrgusvööndite alates vihmametsadest ja lõpetades alpiaasadega. Pargiväravast korraldatakse ka rahvusvahelist Kinabalu mäe jooksu ehk Mount Kinabalu Climbathoni. Kiiremad läbivad 2600meetrise kõrguste vahega ja ligi 9 km pikkuse vahemaa 3–4 tunniga.

Jalutuskäik köisteel puulatvade vahel

Džungliga võib lähemat tutvust teha ka teispool Kinabalu mäge asuvas Poringis. Seal on puude vahele tõmmatud maapinnast 40 m kõrgusel asuvad köisteed. Üleval jalutades saab aimu faunast, kuna vihmametsas käib suur osa tegevusest puude latvades. Üheks rippradade loojaks Malaisias oli väliseestlane Illar Muul. Suurima õiega lill maailmas — roisu­lõhnaline raitlill ehk rafflesia. Õie läbimõõt võib olla kuni meeter ja kaal seitse kilo. Selle õie läbimõõt ligikaudu 60 cm.

Kui sealkandis õitseb raitlill, panevad kohalikud sildi “Rafflesia” ka tee äärde ja väikese raha eest on nad varmad viima teid d unglisse õitseva taime juurde. Poringis saab pärast d unglimatka lõõgastuda jaapanlaste poolt Teise ilmasõja aegu rajatud väävlilõhnalistes kuumaveebasseinides.

Märksõnad, mida kasutatakse Sabahi ja üldse Borneo puhul, on ninaahvid, samuti meie lähisugulased orangutangid, kes elavad ka naabersaarel Sumatral. Kes tahab lähisugulastega tuttavaks saada, peab lendama Sandakani, mis on Sabahi endine pealinn. Linn on väravaks Borneo rohelisse südamesse. Sandakani külje all Sepilokis asub orangutangide rehabilitatsioonikeskus, kus elavad poolmetsikutes tingimustes sinna toodud orvuks jäänud orangutangibeebid. Neid toi­detakse kaks korda päevas piima ja banaanidega ning harjutatakse d unglieluga. Orangutang ehk metsainimene (orang tähendab malai keeles inimest või meest) elab 20–30 m kõrgusel puuvõrades ja näsib noori lehti-puuvilju. 96,4% orangutangi geenidest on sarnased inimese omadega.

Omapäraseim ja eksootilisim elukas neis vihmametsades on ninaahv, keda mujal ei leidu. Nende ülakeha on kaetud oran ika, jalad ja käsivarred halli karvaga. Lisaks õllekõht ja muidugi nina — isaahvil eriti suur ja allapoole rippuv. Kohati lausa nii suur, et toidu suhu toppimiseks pöörab isaahv käega nina suu eest kõrvale. Vaenlase hirmutamiseks kasutab isane lisaks ninaga löriseva häälitsuse esilekutsumise ka ringikarglemist ja kõvastunud peenise vibutamist. Ninaahv on väga hea ujuja, ta kargab julgelt vette ja ületab käte-jalgadega sõudes laiu vetevälju.

Linnusüljest pesa — hiinlaste suur delikatess

Sandakanist veetakse välja söödavaid linnupesi, millest valmistatakse suppi. Hiinlastele on see suur delikatess. Pesi kogutakse käsitsi ja Hongkongis maksab kilo linnupesi mitu tuhat dollarit. Pesad kuuluvad pääsukest meenutavale hallsalangaanile. Kohalikud riskivad eluga, ronides kipakate redelitega neid pesi koobaste lagedest korjama. Pesa koosneb pea ainult linnu süljest, omandades kuumas vees nuudlite väljanägemise.

Vihmametsaga lähemalt tutvumiseks tuleb ette võtta enam kui sajakilomeetrine matk Kinabatangani jõel Sandakanist Sukausse. Jõel, mida Borneol kutsutakse ka mini-Amazonaseks, sõites saab aimu kohalikust elustiilist: majad ehitatakse vaiadele, et vältida tõusuvett ja mürgiseid roomajaid ning tagamaks parem ventilatsioon.

Kinabatangani märgala on üks mitmekesisemaid Malaisias, seal on mangroovsood vesihüatsintide ja vahapalmidega, samas ka kuivad metsad raudpuude, sandlipuude ja viigipuulistega. Loomadest võib kohata häbelikke aasia kääbuselevante, habesigu, orangutange, makaake, krokodille, kahemeetrist vöötvaraani, kollasevöödilist mangroovimadu, hüppavaid puumadusid, gekosid. Lindudest on levinud hõbehaigrud, sarvlinnud, madukaelad ja jäälinnud.

Sandakanist saab kiirpaadiga sõita Sulu meres asuvale Lankayani saarele. Lankayanile teeb poole tunniga ringi peale, jalutades puhtal ja valgel koralliliival. Saart katab d ungel kasuariinipuudega. Seal on ka bangalod kolmekümnele inimesele. Tegevust jätkub päevadeks: päevitamine, ujumine, sukeldumine. Saare ligidal on merepõhjas ka üks vrakk, pakutakse ka laevani sukeldumist. Kuid piisab ka snorgeldamisest, et veealuse maailmaga tutvuda: värvilised korallid, kirevad liblikkalad, ingelkalad, kirurgkalad, papagoikalad, merikilpkonnad, seepiad, meritähed. Aeg-ajalt kohtab sihvakat barrakuudat või riffhaid, kevadel aga ohutut ent hiigelsuurt vaalhaid. Öösel võib rannal jälgida merikilpkonnade munemist.

Otse kaldalt 600 m sügavusse vette

Sabahi osariiki kuulub kuulsa okeanograafi Jacques Cousteau arvates üks maailma parimaid sukeldumispaiku — Sipadani saar. Sipadan on sealsetest ainuke ookeaniline saar, st pole Malaisia mandrilavaga ühendatud. Saarel saab tõmmata akvalangi selga otse kaldal ja astuda seejärel 600 m sügavusse vette ning hakata nautima ülirikkalikku veealust maailma. Sipadanil saab küll sukelduda, kuid elada hapra ökosüsteemi kaitsmise eesmärgil enam mitte.

Mugavamad või piiratuma ajakavaga rändurid võivad peatuda Kota Kinabalus ja käia sealt ühepäevastel ekskursioonidel. Korallsaartega tutvumiseks piisab 15minutilisest paadisõidust linna vastas asuvasse Tunku Abdul Rahmani parki, orangutangide nägemiseks tuleb külastada Kota Kinabalu külje all olevat luksuslikku Shangri-La hotelli. See asub maalilisel rannal vihmametsa servas ning kaks korda päevas korraldatakse sealt retki dzhunglisse orangutange kaema.

Ninaahve näeb aga Kota Kinabalust saja kilomeetri kaugusel Lõuna-Hiina merre suubuval Kliase jõel. Pärastlõunal korraldatakse seal paadiretki, vaatamaks neid veidraid olevusi, samuti on jõeäärses külas võimalik tutvuda pikkmajadega ja neis ööbida. Kota Kinabalust viib ühepäevane ringreis Poringisse rippteedele, samuti Kinabalu rahvusparki. Peadeküttide ja kadazanide kultuuriga saab tutvuda paarikümne kilomeetri kaugusel paiknevas Monsopiadi kultuurikülas.

Fotod: Margus Raha, Union Travel