Dagmar Lamp: antidepressandid päästsid mu elu (ja võivad päästa ka sinu oma)

 (92)
love
Foto: Ester Vaitmaa

Kes on minu kirjutistega (ja kirjutistega minust) kursis, teab ilmselt, et ma olen elu aeg võidelnud depressiooni ja ärevushäiretega. Või noh — “terve elu” tähendab viimast kümmet aastat. Millest poole olen ma erinevates vormides oma ajukeemia ravimisega tegelenud.

Esimesed viis aastat enne diagnoosi ja teraapiat?

Täielik õudusunenägu.

Ja ma tean, et keegi teist, mu sõbrad, elab selles õudusunenäos praegugi. Teid on rohkem, kui esmapilgul arvata võiks. Nii et see kiri läheb kõigile teile — kiri, mida ma ise oleks tahtnud õudusunenäos elades lugeda.

Umbes aasta aega tagasi hakkasin ma saama antidepressante sünnitusjärgse depressiooni raviks. Ma olin otsustanud raviga oodata nii kaua kui võimalik, toita rinnaga nii kaua kui võimalik. Seadsin endale eesmärgi, et kui pool aastat välja vean, siis olen ma saavutanud küll ja rohkemgi veel. Nii läkski.

Mõned nädalad tagasi jätsin ma prozacitega hüvasti — tundsin, et olen valmis ja teadsin, et ADd on minu puhul ajutised, mu raviskeem on natuke trikikam. Aga mitte sellest…

Ühesõnaga, ütlesime head aega ja üle mitme aasta sain ma vaadata elu nullklaasidega prillidega. Olen ma ju viimased viis aastat olnud ajukeemia korrigeerimise missioonil, rase, post-rase, imetav ema, poolteist aastat mitte maganud inimene, sünnitusjärgses depressioonis inimene…

Seotud lood:

Ja nüüd järsku — pauhti. Elu ilma filtrita. See oli ehmatav, valgustav, hirmutav ja julgustav samaaegselt. Sellepärast on ka see kolumn natuke… hüplik, sest ma ei tea ise ka täpselt, kas ja kuidas minu lugu kedagi aitab või kuidas seda rääkida, et kommentaarides sõjaks ei läheks või…

Aga ma proovin ikka, sest ma olen otsustanud — depressioon ei ole mingi häbiasi või puue. See ei ole ka vabandus kehvale iseloomule või teismeeale, depressioon on nagu ta on. Mul võttis aega kümme aastat, et jõuda siia punkti, kus ma olen depressiooniga omamoodi rahu teinud.

Mu tervis ja mu psüühika on praegu viis tuhat korda paremas seisus kui nad olid siis, kui mu õudusunenägu veel kestis. Ma tean, kuidas käituda, ma tean, milliseid ohumärke tähele panna ja ma tean, millistest olukordadest eemale hoida, et end balansis hoida.

Jah, võibolla tead sina ka., ilmselt on sulgi “depressiooni ABC” selge. Sest depressioon ei ole lollide või naiivitaride või vaeste või üksikemade või [sisesta stereotüüp siia] haigus. Sa võid olla juba ammu teadlik, et see pole lihtsalt kurbus, see pole lihtsalt halb aeg või faas, mis möödub. Sa oled ilmselt lugenud üht-teist, guugeldanud, vaadanud psühholoogi vastuvõttude hindasid…

…ja mitte midagi teinud.

Täpselt nagu mina omal ajal. Heh, täpselt nagu mina mõned päevad tagasi! Sul on raske ja valus, või oled sa keset suurt halli tühjust ja ainult su oma mõtted kisavad su peas. Sa tead, et piisaks ainult kellelegi öelda, kellegi abi paluda… Jah, sa tead, mina tean ka. Ning iga kord uuesti kukkudes ei suuda ma seda esimest sammu teha.

Miks? Seda küsivad inimesed, kelle ajukeemia pole sel viisil paigast. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et kuidas sa ei saa hakkama. Mis mõttes ei tule toime. Kõigil on raske, pole sinu häda midagi erilist! Võta end kokku, naine! See on lihtsalt kättevõtmise asi, ütlevad nad.

Nii raske on seletada endalegi, saati siis teistele seda, mida tähendab olla depressioonis. Kuidas sa päriselt ei suudagi uskuda, et iial midagi paremaks läheb. Sa ei suudagi uskuda, et on võimalik olla õnnelik. Sa ei suuda süüa, magada, rääkida, lõpuks sa ei suuda isegi nutta, sest elamine on lihtsalt nii kohutavalt kurnav, et imeb su tühjaks.

Ja sul on kohutav hirm. Sa tunned end täiesti üksi. Vaatad teisi oma elusid mängleva kergusega elamas ja… hakkadki uskuma, et äkki on viga ikkagi sinus endas. Äkki ongi “iseloomu viga”…

Ning arstile helistamine lükkub jälle edasi…

Surnud ring.

Kui sulle keegi pole iialgi seda veel öelnud, siis las ma olen esimene. Jäta need sõnad hästi meelde, kirjuta kasvõi üles ja loe vajalikul hetkel uuesti läbi.

Depressioon on tõbras.

Depressioon valetab.

Loe veel

Ta ütleb sulle, et sa pole sentigi väärt, et sa peadki olema elu lõpuni õnnetu. Depressioon ütleb sulle igasugust jama.

Sest depressioon on tõbras.

Ma tean, kui raske on seda seal augus istudes uskuda, aga sa tuled sellest välja.

Tee see esimene samm. Löö depressioonile jalaga tagumikku. No mida ta tuleb siis meie õue peale pröökama!

Depressioon, vana tõbras, on lihtsalt haigus. See pole needus või loits või sünnidefekt või iseloomunõrkus, see on haigus nagu iga teinegi. Jalaluumurd pannakse kipsi, katkine ajukeemia pannakse rohtude ja/või teraapiaga paika.

Usu mind, sa tuled sellest välja. Sul piisab teha vaid see üks samm.

Ja ära siis unusta — depressiooni valed lase kõrvust mööda. Tõbras nagu ta on…

PS. Eestis saab häda korral helistada Eluliini telefoninumbril 6314 300 või kirjutada meiliaadressil kriisiabi@eluliin.ee. Või kirjuta kasvõi mulle.

Dagmar Lamp ehk Daki on (aja)kirjanik, blogija ja internetifänn. Tema kodus kasvavad kaks kassi ja peaaegu-kahene plikatirts. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.