Dagmar Lamp: emadus on kohutav!

 (87)
Dagmar Lamp: emadus on kohutav!
Scanpix

Paar päeva tagasi õnnestus mul võhivõõrast inimest solvata. Nimelt kirjutasin ma ühe internetituttava lapse esimeste sammude video alla kommentaari: “ZOMBIE APOCALYPSE!!!”, mis solvas seesinatse lapse vanaema hingepõhjani.

Ta kirjutas mulle haavunud kirja, küsides, kuidas on üldse võimalik kedagi nii armast zombiks nimetada! Selgitasin talle, et ei plaaninud kedagi solvata, aga väikesed lapsed lihtsalt on naljakad. Ka minu oma, kes hakkas paar kuud tagasi kõndima, käib praeguseni ringi nagu pingviin (okei-okei, nagu zombi-pingviin) ja et selles pole kindlasti midagi solvavat. Minu meelest on nimelt emadus täiesti tavaline osa inimeseks olemisest, seda ei peaks tõstma pjedestaalile või pidama millekski pühaks, mille üle naljagi ei tohi visata. Sest just huumor aitab toime tulla emaduse kohutavusega, mida see ju paratamatult vahepeal on. Nagu elu ja inimeseks olemine üldiseltki: head ja suurepärased hetked vahelduvad kohutavatega.

Loomulikult vastas nimetet proua mulle, et, olles üles kasvatanud kolm last, pole tema meelest emaduses mitte midagi kohutavat. (Ja lisas, et tal on suurepärane huumorimeel.)

Mõtlesin asja nii jätta, sest tõepoolest: igaüks ei peagi mu huumorimeelt (või interneti meeme) mõistma. Aga kui eile veel õhtul kogu juhtumi üle mõtisklesin, taipasin ma järsku — just sellised inimesed on süüdi selles, et näiteks sünnitusjärgne depressioon nii sageli diagnoosimata jääb. Inimesed, kes väidavad, et emadus on midagi alati kaunist ja ilusat, on toonud kaasa selle, et sajad ja tuhanded naised tunnevad end ebaadekvaatsena, kui kohe pärast sünnitust lapsega hingesugulust ei tunne. Kui nad öösiti nutavad, sest see kõik on vahepeal nii kuradima raske. Kui nad imetades huilgavad valust ja lubavad, et ei kunagi enam. Kui nad on sünnitusest nii traumeeritud, et ei julge kuid või isegi aastaid enam oma mehega seksida. Kui nad vaatavad oma loppis keha ja mõtlevad: “Oli see seda väärt?” Kui nad mõistavad, et nad pole kaks aastat järjest kauem kui tund aega järjest maganud ja enam ei mäletagi, mis tähendas end normaalselt tunda. Kui nad vahepeal julgevad mõelda: “Ma armastan oma last tohutult palju, aga kui aus olla, siis vahel on ta ikka tõeline õeluskott.”

Seotud lood:

Ma ei saa kuidagi nõus olla selle väitega, et emadus on midagi alati suurepärast ja ilusat. Sest ta ju pole! Emadus on küll suurepärane, hingemattev, meeletu ja suurem kui elu, aga samal ajal on ta ka kohutav, hingemattev, meeletu ja suurem kui elu. Ja mis peamine — see on täiesti okei, et emadus on kohutav ja suurepärane samal ajal. Öelda, et sajad ja tuhanded naised ei tohiks niimoodi tunda, on silmakirjalik ja minu meelest isegi ohtlik tendents. Emadus on läbi ja lõhki inimlik ning nimeseks olemine ongi täpselt see: kümned vastandlikud emotsioonid ja üles-alla elulainetel surfamine.

Ning isegi siis, kui naisel õnnestub kõik “õigesti”, võib emadus ikka olla kohutav. “Õigesti” — sünnitus on ülikerge, imetamine tuleb kohe välja ja pole üldse valus (terasnibud?), laps magab algusest peale 12 tundi järjest, ei nuta, ei frustreeru, ei kuku, ei saa haiget, ei jää haigeks, hormoonaalne tasakaalutus ei tekita emal mingeid kõrvalnähte, tal on piisavalt abijõude ja nii edasi.

Kui ma seda “õigesti” loetelu vaatan, siis on mul kahtlane tunne, et selliseid lapsi pole olemas, kuid kui jätame võimaluse, et sellised pered on olemas, siis ikkagi võib emadus vahepeal olla kohutav. Näiteks siis, kui ta peab lapse esimest korda lasteaeda jätma. Või siis, kui laps ikkagi lõpuks esimest korda haigeks jääb ja ema mõistab: “Ma armastan seda olevust nii väga, et ei suuda elu ilma temata ettegi kujutada!” Isegi mõte sellest tõmbab sisikonna krampi ja — öelge mulle, et see pole kohutav! Kui sa armastad kedagi rohkem kui elu, kui sa tahad teda kaitsta kõige eest, kuid ometi on su suurim ja raskeim roll tema kasvatamisel just vastupidine — tal õigel hetkel minna lasta, tal lubada ise oma vigu teha.

Loomulikult on see imeline, absoluutselt! Aga see on aeg-ajalt ka kohutav ja on oluline, et kõik noored emad, kes oma emotsioonide ja titega üksi keset ööd üleval istuvad, seda teaksid.

Sest see on täiesti okei. See peabki olema õudne ja fantastiline samaaegselt, sest seda on elu isegi.

Loe veel

Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus aastast tütart, abikaasat ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.