Dagmar Lamp: täiskasvanute huvitav “hobi“ — lastega profülaktika mõttes kurjustamine
Oleme nüüd neli päeva enda vanaema juures veetnud ja olen kohati justkui tagasi oma lapsepõlves. Muidugi ei saa ma kuidagi muuta seda, kuidas teised inimesed lastesse suhtuvad, küll aga mõtisklen ma väga palju selle üle, miks meie suhtumised teineteisest nii drastiliselt erinevad. Ometi on eesmärk ju üks — tagada pisikeste inimeste turvaline ja mõnus elukeskkond.
Ma olen lugenud väga palju vanemdamisteemalisi (ingl k parenting) teooriad ja kuidagi loomulikult on hakanud mu oma põhimõtted lapsega koos kasvades välja kujunema. Ega ma ütlegi, et ma tean, mis ma teen ja et see on ainuõige lahendus. Ma teen nii, kuidas ma tunnen, et sobib mulle ja mu lapsele. Vahel rapsin pimeduses, vahel avastan, et käitun mõnes olukorras nagu minuga kunagi käituti, vahel leian, et teen asju nii vastupidi kui võimalik, sest tahan käituda võimalikult teisiti kui seda tehti minu kasvatamisel. Ükski neist põhjustest pole “õige” ja “hea”, inimlikud on aga kõik.
Peamine, mida ma selle lühikese aja jooksul olen õppinud — isegi siis, kui sa teed kõik õigesti, ei saa sa kõike õigesti teha. Nii näiteks meeldib mulle väga näiteks tuua lugu sõbrannast, kes sai elus esimest korda tohutu šoki, kui klassiõe juures padjakal tema vanemaid allkorrusel tülitsemas kuulis. Nimelt polnud nende kodus kunagi konflikte karjudes lahendatud ja uudne olukord oli tüdruku jaoks täiesti rabav. Ja mis siis tema vanemad valesti olid teinud? Kuidas nad oleks saanud oma last selle ehmatuse eest kaitsta? Profülaktiliselt karjuma pidanud? Jabur ju. Tegid kõik õigesti, aga ikka tegid valesti — kui lihtsustada.
Tagasi keelamise juurde tulles on saanud minu lemmikküsimuseks: “Aga miks mitte?” No mis juhtub, kui ta nüüd vildikaga veel ühe kriipsu oma käe peale sodib? Üks on juba tõmmatud, maha tuleb niikuinii pesta — kah nüüd põhjus paanikaks ja karjumiseks. Või siis ei saa ma aru, miks mu last teinekord täielikuks imbetsilliks peetakse. Jah, muidugi ei ole tal väga paljudes olukordades ohutunnet ega piisavalt kogemust või analüüsioskust ohtlikke olukordi vältida, kuid mingid instinktid hoiavad tedagi elus.
Näiteks meeldib mulle enne suure ahju kinnipanekut selle uks lahti hoida, põrandal istuda ja oma vanu konte soojendada. Nii mõned minutid, see on üks lemmikhetki päevas. Mila teeb harilikult ikka omi asju edasi, minu ümber sahkerdades.
“Ei, ära nüüd sinna küll mine!” ehmus abikaasa ja kukkus kurjustama.
“Mis siis on? Ma ju olen siinsamas ja ta ei saa end kuidagi ära kõrvetada!”
“No aga mõtle kui paneb pea ahju…!”
Mees oli kusjuures täiesti tõsine.
Paneb pea ahju. Mõtle kui panebki?
Igaüks, kes on elanud ahiküttega korteris, teab, et lõpuks on tuld segadagi raske ahjust hõõguva kuuma tõttu. Ma ei suudaks parimagi tahtmise juures ei kogemata ega tahtlikult pead ahju panna, kuum on ju. Ja kuna ka meie laps pole sündinud geneetilise defektiga, mis ei lase tal valu tunda (selline asi on täiesti olemas, kusjuures), ei ole ka tema iialgi sellist rumalust proovinud. Oh, muidugi toimus meil siia korterisse kolides paarikuine ei-maraton iga kord, kui Mila kuumale ahju- või pliidiuksele huviga lähenes. Ahjuuksi ei taha ta aga katsuda mitte minu sajakordse “ei” korrutamise tõttu, muide. Huvi kadus ikka pärast seda, kui korra näpu vastu pani ja aru sai, miks see hea mõte pole.
Ma saan täiesti aru, et lapsed on ettearvamatud ja vanema kohus on näha ette ka kõikvõimatuid ohuolukordi, kuid on asju, kus sellega ei tasu liiale minna. Ja küsimus on ka selles, kuidas last keelata. Praeguseks olen õppinud, et minu tütar reageerib kõige paremini kindlale ja konkreetsele keelule, paanikas karjatamise või kurjustamise peale läheb ta segadusse ning üldiselt ehmub end nutma. Sest ega tema ju saa aru, mida ta valesti tegi, et hakkas lihtsalt ühes suunas kõndima. Olgu siis, et selles suunas tõstsin mina parasjagu kontoritooli ja kui ta lõpuks mitme minuti pärast minuni oleks jõudnud, siis oleks tõesti olnud väikene šanss, et keegi kuidagi haiget saab.
Võib-olla on minuga lapsepõlves just liiga palju kurjustatud. Asi polegi selles, kas seda tehti õilsal eesmärgil, ülepaanitsedes või täiskasvanu oma kogunenud stressi üle ääre ajamise tulemusel. Asi on selles, et olulisi asju saab seletada mõistlikult ning kui laps on veel seletamiseks liiga väike, siis üldiselt piisab hääletoonist ja konkreetsusest, et ta mind jonnimata kuulaks. Ohtlik olukord kõrvaldatud last asjatult traumeerimata ja endale ei jää kah halba tunnet, et olen kuidagi enda närvilisuse lapse peale välja valanud.
Muidugi juhtub igasuguseid olukordi ja on hetki, kus ei ole aega rahulikuks jääda, vaid peab kohe reageerima. Aga mulle tundub küll, et Mila on praeguseks oma vanuse kohta üsna adekvaatne ja avastab maailma töötamise põhimõtteid uudishimulikult ja rõõmsalt. Ja noh, eks ma katsun neid momente, kus ümbritsevad mu lapsega (minu hinnangul asjatult) kurjustavad kui üht elu õppetundidest, mida ta ehk peabki kogema. Et kõike ei saa alati heaga, isegi kui sa ise aru ei saa, miks tuli just kurjaga…
Ehk jääb šokimoment ära, kui kunagi tänaval võõra tädi käest kurjustada peaks saama, et tädi meelest ilma kohta piisavalt soojalt riides pole (või misiganes põhjustel tädid lastega teinekord kurjustavad). Kehitab õlgu ja ei jää haava hinge. Mõned täiskasvanud lihtsalt kurjustavad, ka siis, kui sina selles süüdi pole.
Elu on selline.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
