Eestlanna Hollandis: võõrsil elavad eestlased on suuremad patrioodid kui kodumaal kiunujad!
Minu koolitee algus jäi nõukaaega, mil oma rahvuse ja keele kadumist samuti kangesti kardeti. Seda peamiselt vene keele pealetungi ja võimutsemise tõttu. Tänavasildid olid kakskeelsed, vene keele õpe algas juba esimesest klassist ning hirm kõikvõimsa idanaabri pärast oli kogu aeg kuklasse hingamas. Mäletan väga hästi, kuidas õpetajad koolis häälekalt pahandasid, kui omavahel „head aega” asemel „pakaa” hõikasime (enda kaitseks niipalju, seda oli palju lihtsam ja lõbusam öelda). Seejärel oli alati oodata manitsusi, kuidas me oma emakeelt ei austa ja seda võõrkeelsete sõnadega reostame. Arvan, et omamoodi oli õpetajatel kartus, et nii see ilus emakeel meil meelest läheb. Riigi iseseisvus oli siis veel paljudele kauge unistus.
Aastakümme hiljem oli aga kuulda ja tunda, kuidas inglise keel peale tungib ning taas meie emakeelt rikub. Möödusid veel mõned aastad ning keeleteadlased ei kannatanud olukorda välja — liiga palju oli kasutusele võetud laensõnu inglise keelest. Nii hakati siis tehislikult uusi sõnu välja mõtlema, et oleks rohkem „oma”. Kõik need kummaliselt ning vanamoodsalt kõlavad sõnad, nagu näiteks „lõimuma”, „ostlema”, „ütk” (isikliku arvamuse kohaselt üks jubedamaid sõnu, mis välja mõelda annab. Kas keegi seda peale presidendi üldse kasutab ka?)… Kõik ikka selleks, et hoida algupärast. Ja nii see keel püsib. Visalt ja vapralt nagu eestlane isegi.
Eestlaste jätkusuutlikkus ning tilluke rahvaarv on teine teema. Kui mitmeid kordi on Eestimaad rüüstanud võõrväed ja näljahädad, katk ning väljaränne? Ja ometigi pole me kuhugi kadunud. Äraminek on viimase aja „katk” ning tundub, et sellest ei saada niipea jagu. Olen ise üks paljudest, kes on teadlikult selle valiku teinud. Hetkel tundub, et selliseks elukorraldus ka jääb. Küll aga olen välismaal elades näinud, kuidas paljud kaasmaalased vapralt Eesti asja ajavad. Võõrsil või mitte. Dublinis elades tundus lausa, et eestlastel olid kohati oma kommuunid — vabal ajal suheldi peamiselt omavahel, pidusid ja muidu kokkusaamisi organiseeriti pidevalt, tihti leiti isegi eestlasest kaaslane kohapealt. Eestlasi on Iirimaal nii palju, et supermarketis eesti keelt kuuldes ei rõõmustata enam üllatunult, ei pöörata peadki ega alustata sõbralikku vestlust. Omasid seal jagub niigi.
Minu uuel kodumaal Hollandis elab aga tunduvalt vähem rahvuskaaslasi (interneti põhjal nii umbes 300 kanti). Käisin hiljuti esimest korda oma hollandlasega kohalikus, Eesti Koolis Hollandis. Kord kuus saavad Hollandis tegutsevad eestlased kokku juustulinnas Goudas, et omavahel juttu ajada ning muljeid vahetada, lapsed juba titest peale eesti keelt harjutama ja hollandlastest abikaasad-elukaaslased eesti keelt õppima panna. Paljudel on mure, et oma emakeel kipub ajapikku konarlikuks muutuma ning lapsedki eelistavad mitmekeelses peres suhtlemisel ikka kohalikku keelt. Nii tullaksegi üle terve riigi kokku, et hoida seda, mis meid ühendab.
Võõrsil elavad eestlased on kohati suuremad patrioodid, kui kodumaal kiunujad. Saatkonnad ja Eesti Koolid korraldavad piisavalt üritusi, et vanavanemate traditsioone mäletada ning emakeelt korralikult meeles pidada. Enne jõule uuritakse juba varakult, millises poes kõige õigemaid (loe: mis meenutavad kõige rohkem neid õigeid, vanaema tehtuid) verivorste müüakse ning seda, mis kaudu kõige odavalt lennukiga Eesti lennata saab, teab vist igaüks, kel kasvõi kord aastas kodumaal elavaid sugulasi külastada tuleb. Kui Eestis elatakse „lemmiktoit on teine eestlane” mentaliteediga, siis võõrsil olles saab tihti uue sõbra omale just põhjusel „aga ta ju ka eestlane. Ja normaalne veel pealekauba!”
