Ema pihib: mu laps on koolikiusaja

 (27)
Ema pihib: mu laps on koolikiusaja
Pilt on illustreerivFoto: Pexels

Ma mäletan oma kooliajast, kuidas mind hirmutasid need vanemad poisid ja tüdrukud, kes tundusid teistest peajagu üle olevat ja olid n-ö “kiusajad”, aga samas olin omavanuste seas selline keskpärane — ei kiusanud kedagi, aga appi ka ei läinud.

Iga inimene on kasvõi korra elus sellise lapsega kokku puutunud — ta ütleb midagi vastikut, teeb teistele meelega haiget, ei mängi mänge reeglite järgi ja proovib kõiki teisi klassikaaslasi kontrollida. Keegi ei julge talle kunagi midagi öelda ja kui ütleb, on tagajärjed ebameeldivad. Ja teate mis, mina olen ühe sellise ema.

Jah, mul on ka endal raske seda tunnistada ja oma lapse kohta “kiusaja” öelda. Paljud mõtlevad, et kiusamise taga on halvad lapsevanemad, kes lasevad oma lapsel mängupüstolitega mängida ega hooli grammigi, mida nende laps teeb, aga meie puhul see tõepoolest nii pole. Ja teiste lastega meil sarnaseid probleeme ei ole. Mingil põhjusel on just tema see, kes nii käitub.

Ta võib ühel hetkel olla täiesti täiuslik, abivalmis ja heasüdamlik laps, aga siis järsku tujukas ja õel. Ta armastab kallistamist ja poeb mulle õhtuti kaissu, paneb pea sülle ja uinub. Ta hoiab oma nooremat õde ja mängib temaga nukkudega. Kui ta näeb, et olen hädas, pakub ta alati mulle abi. Ka naabruskonna lastega saab ta hästi läbi. Aga koolis, seal on teine lugu.

Seotud lood:

Ta ütleb sageli teistele halvasti, vaidleb õpetajale vastu ja togib oma sõpru. Ja vaatamata sellele, et oleme püüdnud sellega tegeleda, saan aeg-ajalt kirju nii lapsevanematelt kui ka õpetajatelt, kes mind ilmselgelt hukka mõistavad. Olen palunud oma lapsel ka oma ohvrite ees vabandada ja ta teeb seda nagu tõeline kukupai, aga järgmisel päeval võib mind oodata ees uus “olukord”.

Kas keegi on samasuguses olukorras olnud ja oskab ehk head nõu anda? Psühholoogi juures oleme juba käinud.