Ema pihtimus: lapse kooliasjad ostan sms-laenu eest...

 (59)
Ema pihtimus: lapse kooliasjad ostan sms-laenu eest...
Foto: Ilmar Saabas

Septembri esimesel päeval tõttavad juntsud üle kogu Eesti koolimajade poole, astrikimp pihus ja tuliuus ranits seljas. Kuidas aga teha päevast mõnus ja meeldejääv sündmus, ilma et rahakott surmahoopi ei saaks? Emad jagavad Delfi Naistekale kogemusi ja nõu.

Kolme lapse ema Siirit (43, nimi muudetud) ootab ees järjekordne “esimene” 1. september, sest kooli läheb tema noorim poiss. Siiri on kahe eelmise lapsega juba omad vitsad saanud — paar aastat tagasi lõi laste koolisaatmine eelarvesse säärase augu, et Siiri kasutas isegi kiirlaenukontori abi.

“Proovisin küll terve kevade vaikselt raha kõrvale panna, et vihikute-pinalite ostmine sügisel üle jõu ei käiks, aga enne jaanipäeva kaotas abikaasa töö ja kõik säästud kulusid igapäevakulutuste peale ära,” räägib Siiri. “Nii võtsingi paljukirutud sms-laenu, kuid õnneks mõtlesin kõik läbi, leidsin odavaima pakkumise turul ning kui tagasimaksmise aeg tuli, ei hakanud venitama, kuigi tuleb tunnistada, et kiusatus oli.”

Rain Õunapuu veebilehe parimintress.ee juurest manitseb laenuotsust korralikult läbi mõtlema. “Laenu võtmine peab olema kalkuleeritud otsus ja tarbimiseks kiirlaenu võtta ei soovita. Pigem on kiirlaenud erakorraliste väljaminekute katteks, kooliminek aga just väga erakorraline sündmus pole,” räägib mees. Kui aga tõesti muud üle ei jää, siis soovitab Õunapuu hoolikalt erinevaid teenusepakkujaid kaaluda ning vajadusel laenuspetsialistidega suhelda — laenamise ja tagasimaksmise variante on erinevaid ja nii leiab endale sobivaima lahenduse.

Seotud lood:

Kõiki asju pole kohe vaja

Siiri võttis laenu alla saja euro ning teenis paari nädalaga sõprade juures kartulit võtmas käies summa tagasi. Tagantjärele peab ta küll otsust natuke rumalaks, sest kõiki kooliasju pole ju korraga esimesel koolipäeval vaja ning kallid dressid, mis tütrele ostetud said, läksid käiku alles oktoobrikuus — enne kõlbasid kehalise kasvatuse tundidesse samad riided, millega laps suvelgi ringi jooksis.

Sama ütleb ka Mirja (30), kahe lapse ema: “Ootamatu, aga tõsi: ära osta mõttetult kooliasju kokku!” Ta sõnab, et esimesse klassi minejatele annab kool nimekirja vajalikest vidinatest ning sellest on esialgu küll. Hiljem lisandub kindlasti üht ja teist, kuid nii saabki kulusid hajutada. Vanem koolilaps teab sageli ise, mida tal vaja on.

“Esimesse klassi minevate laste vanematele tundub kindlasti, et vaja on 80 tooni vildikaid, 24 tooni vesivärve, pastellkriite ja rasvakriite, kilo värvilist kartongi pastelltoonides ja teine kilo põhitoonides, lisaks muidugi õhuke värviline paber… Kuid suurema lapse puhul on selge, et vaja on veidi pastakaid ja päevikut ja paari trendikat kaustikut ka,” muigab Mirja.

Saada laps ise poodi!

Ühtlasi saab kooliasjade ostmisest teha kavala kasvatusmomendi. Suurema lapse võib ju ise asju ostma saata, seades talle rahalise piiri. Nii õpib ta eelarvet jälgima, muretseb ise kõik vajaliku ja suure tõenäosusega jätab ülehinnatud asjad ostmata. “Nii saab kaks kärbest ühe hoobiga: asjad olemas ja pedagoogika ka tehtud!” sõnab Mirja.

Ka Siiri kinnitab, et suuremad lapsed saavad ise väga edukalt vajamineva ostmisega hakkama ja teevad seda suure rõõmuga. “Eks mõnikord on ikka tulnud vaidlusi, kas ja kui palju on vaja panustada selle aasta trendikaupadesse, kuid üldiselt läks elu palju rahulikumaks, kui sain hakata neid ise poodi saatma.”

Uut garderoobi pole tarvis

Iseküsimus tundub olevat kooliriided. Vanemad tahavad tagada, et last riietuse tõttu kiusama ei hakata, kuid samas jääda neis väljaminekuteski mõistlikkuse piiridesse. Mirja kinnitab, et väljend “kooliriided” on eksitav — kool ei seisa muust elust eraldi ning kui lapsel seni on riideid olnud selga panna, siis ei ole mingit põhjust kooli jaoks eraldi varustust osta. “Vahetusjalanõudeks käivad vabalt needsamad balerinad või tennised, millega su laps terve suve ringilõbutsenud on. Sisespordiks sobivad lühkarid või retuusid kodukostüümist ja täiesti suvaline t-särk. Olgem ausad, laps on ju pükse ja särke ka enne kooli kandnud, midagi ikka kodus on.”

Ja isegi kui midagi on suvega auklikuks kulunud või väikseks jäänud, on harva põhjust osta korraga kõik uued asjad.

Koolikotiost pole raketiteadus

“Jaa, sa oled ilmselt kuulnud peentest lapselikest animatsioonikangelastega koolikotikompletidest, mis sisaldavad tugeva seljaga kotti, pinalit ja sobivat sussikotti, ning maksavad pere nädala (või isegi kuu) toiduraha,” noogutab Mirja mõistvalt pead ja lisab: “Hea uudis — su laps ei taha seda!” Muidugi kannab ta seda esimesel aastal, kuid siis ootamatult hakkab ta nõudma spordikotti või moodsamat ridiküli. “Sinu neljanda klassi tütar võib juba vabalt kombineerida mappi ja ridiküli, poiss aga rahulikult toppida vihikud trennikotti,” selgitab Mirja tänapäeva lastemoodi ning soovitab pigem investeerida lühikese eluaega odavasse ranitsasse. Ka selles hinnaklassis on tugeva seljaga mugavaid kotte saada.

Siiri läkski esimestel kordadel ajupesu õnge ning muretses mõlemale lapsele hirmkallid “anatoomiliselt korrektsed” seljakotid, mis pärast aastat seisma jäid ja põnevamate alternatiividega asendati. Sel sügisel on ka tema lõpuks läinud seda teed, et muretsenud junsule värvilise, kuid odava sumadani ja kui järgmisel sügisel uut hakatakse nõudma, pole kulutatud paarikümnest eurost kahju.

Mirja aga lisab lõpetuseks, et koolimineku puhul on mõistlik investeerida mitte asjadesse, vaid emotsiooni. Korralda koolialguse pidu, kuhu kutsutud lapse lemmiksõbrad — ja miks mitte teha omavahel kingitusi koolividinate näol! Või meisterda kook ning veeda lapsega mõnus viimane suvepäev. Või võta pärast aktust suund hoopistükkis veekeskusesse või mõnda lahedasse kohvikusse. Mis peaasi — lase lapsel end tähtsana tunda. “Anna talle võimalus särada!” soovitab Mirja. “Eralda mõni pidulik kleit tütre kooliriiete hulka, et tal oleks mõnus kooli minna, või pinguta, et pojal oleks coolide paeltega ketsid. Mida iganes, oluline on, et laps tunneks ennast staarina. Kas siis selleks palju kulutades, või mitte.”