Emad ja vanaemad, kas te mõtlete ka, mida te oma lastele õpetate???
Mulle väga meeldis artikkel sellest, mida tasuks vanematelt naistelt õppida ja meeles pidada. Lausa 60 lihtsat ning head ideed. Lugesin neid ja mõtlesin, et loomulikult, nii ju ongi, nii peakski elama. Ainult, et … miks me igapäevaelus eriti vanematelt inimestelt selliseid õpetussõnu ei kuule? Miks on igalt poolt kuulda, et „noorus on hukas ja hallpäid ei austata?”. Miks õpetus „leia endale huvitav töö, et sa seda naudiksid” on tänapäeval pigem tänitavaks „otsi omale juba ükskord töö, mis sa niisama siin ringi töllerdad” muundunud?
Hakkasin mõtlema, et milliseid elulisi tarkuseid ma ise vanematelt naisterahvastelt kuulnud olen. Ja võttis kohe täitsa pikalt mõtlema. Alustan vanaemadest, neil on mul kohe mitu, nii „päris” kui „peaaegu päris” vanaemasid. Oma emapoolset vanaema pole ma paraku kunagi kohanud, seega temast tean vaid juttude põhjal. Ainsaks teadmiseks on see, et mul on sama tüütud ja kiuslikud juuksed nagu memmelgi olid. Seega lohutan end iga kord soengut tehes, et eks noorena oli vanaemalgi raske oma tüütuid, pulksirgeid juukseid ohjeldada. Kannan vanaaema noorusaja sõrmust, hea maitse oli tal ka kindlasti.
Teiselt, päris-vanaemalt olen ilmselt saanud kaasa keskmisest suurema käsitöölembuse. Mitte küll õpetusena, et „õpi ära, siis on villased sokid alati omast käest võtta”, vaid kui loomuliku osana igapäevaelust. Nii ongi mul hunnik lõpetamata töid igal pool oma aega ootamas. Veel mäletan vanaema ütlemas, kuidas teda omakorda tema ema süüa tegema õpetas. Ikka „kartulid-kapsad külma vette, teised asjad sooja vette”. Õpetus, mida ma ise tegelikkuses ei jälgi. Eriline juurikasõber ma pole nagunii.
Veel on mul kaks „peaaegu päris” vanaema, üks eksabikaasa kaudu saadud, teine hollandlase vanaema. Hollandi vanaema on paraku üsna kehva tervisega, nii pole me peale paari lause suurt omavahel rääkinud. Küll aga tean, et temagi mu käsitööoskust hindab ning ilmselt seetõttu olen tema silmis juba ette hunniku plusspunkte saanud. Teine, Eesti „peaaegu päris” vanaema on mulle alati muljet avaldanud, kui uudishimulik ning haritud naisterahvas, kes ka tervisehädade kiuste rõhutab, et „tuleb omi toimetusi jõudumööda teha, sest kassid vajavad toitmist ja ahi kütmist”. Tema tütar, minu eksämm, inspireeris mind alati oma laheda ja ladna ellusuhtumisega. Oma sõnul on ta „liiga laisk, et paljude asjade peale vihastada”. Pean tunnistama, et see on üks lahe laiskuse liik.
Minu tulevane ämm, hollandlase ema pole mulle erilisi õpetussõnu küll jaganud. Või siis oma käitumisega inspireerinud. Võib-olla kui ma ise otse küsiks, et näiteks kuidas tema uue elukoha ja riigiga kohanes, kui ise samamoodi võõramaalasega abiellus. Aga et meie omavahelised vestlused on alati hästi reserveeritud ning kontrollitud, siis ma eriti ei usu, et sellise „isiklikumat laadi” teemani üldse jõuame.
Oma lapsepõlvekodust kaasa saadud õpetusi on ka üksjagu raske meelde tuletada. Eks needki olid peidetud igapäevavestlustesse ja õpetustesse, mis siis tundusid rohkem kui tüütud keelud-käsud. Ja ilmselt paljusid asju tegin ma lausa vastupidi, sest kogu aeg ühe asja korrutamine ei mõjunud üldsegi mitte positiivselt. Mäletan oma ema mulle ütlemas, et „reisima hakka siis, kui ülikool läbi”. Tegelikult hakkasin reisima juba varem ja niipea, kui ülikool läbi sai, panin Eestist üldse minema. Või alatine hädaldamine minu ülilühikeste juuste üle. Eks seegi oli kaudselt mõeldud, kui „pikad ja paksud juuksed on ikka kenad”. „Söö korralikult oma köögiviljad ära, mis sa pirtsutad toiduga” kõlab ju nüüd, täiskasvanuna pigem õpetusena, et „elus võib ette tulla aegu, kui sul pole külmkapis muud kui poolik pudel toiduõli, energiajook, õllepurk ja kuivanud sai. Siis oskad head kodutehtud toitu hinnata”.
Siiski meenub lapsepõlvest üks juhtum, kus enne uue kooliaasta algust oma võimaliku pinginaabrikandidaadiga riidu läksime. Ja ema ütles, et neid, kes sind norivad või sind ennast halvasti tundma panevad, neid pole sul enda kõrvale vaja. Ja nii ongi, vahel tuleb riiakad või siis lihtsalt hetkel ebameeldivad inimesed oma elust eemale saada. Olgu tegu siis pinginaabri või mõne tuttava/sõbraga. Nii et emasid-vanaemasid tasub kuulata. Lihtsalt vahel tuleb nende keelud ja käsud endale õigeks soovituseks ümber „tõlkida”.
Millised elulised tarkused oled Sina oma emalt või vanaemalt ellu kaasa saanud?
