Et kingi-aeg oleks igavene...

Kinkimine on mõnele kohustus, teisele võimalus. Selle leidmine on mõnele piin, teisele rõõm. Usun, et kinkida tuleb südamest ja tundega. Sest tean, mis tundega ma sellist kinki hiljem, aastaid hiljem, meenutan. Nagu seda abikaasalt saadut, mille ta kuskilt sõidust jõuluks kaasa tõi.

Mäletan, sest karbikeses oli lisaks käsitsi tehtud kommidele üks lugu.

Ma ei mäleta tootjat, kommide kuju ega maitset, isegi karbi kujunduse olen unustanud. Mäletan vaid seda tunnet, millega juures olnud jutukest lugesin. Ja hiljem lastele rääkisin. See oli jõulune šokolaadi-lugu, mille siinkohal tõlgituna teile vahendan. Lootes südamest, et see kellegi õigusi ei riku ja et see ka sinu pere jõuluaega soojust toob.

Häid jõule!

”Kas sina tead, miks lapsed armastavad nii väga seda tumepruuni ja magusat? Seda, mida nad nimetavad šokolaadiks,” küsis väike päkapikk jõulupuu all istuvalt haldjalt.
”Muidugi tean,” vastas haldjas uhkelt, ”see meenutab neile tubli hobuse suuri silmi!”
”Ning karu pehmet kasukat,” lisas ta pärast hetkelist mõttepausi.
”Või pruuni ja päikesesooja puukoort,” läks päkapikk mõttelennuga kaasa.
”Võib-olla. Ja kapsaliblikaid suvelillelisel niidul,” unistas haldjas.
"Väikseid koerakesi,” õhkas päkapikk.
”Ja piparkooke,” sosistas haldjas ja limpsas keelt.
”Kas sa oled märganud, et see teeb nende näod naeruseks,” küsis haldjas, endal silmad pingsast mõttetegevusest vidukil. ”Huvitav, kas šokolaadis on võluvõimu?”
Siit sai päkapikk mõtte: ”Me peame minema ŠOKOLAADI MAITSMA”, ütles ta.

”Aga kas sa tead, kuhu see neil peidetud on?” muutus haldjas murelikuks.
”Muidugi” ütles päkapikk ja sosistas vaevukuuldavalt ”Šokolaad on seal väikeses karbis!” ja osutas kummuti peale.
"Kuid me ei või ju laste šokolaadi võtta," ütles haldjas tõsisel toonil. ”Küsime luba – küsime kohe!” lisas ta reipalt.
Haldjas ja päkapikk ronisid lapse padjale (nad olid ju kõigest pöidlapikkused, seega oli ronimine üsna vaevaline), nad kõdistasid last ninast, puhusid ta huultele. Laps ärkas ja hõõrus hämmastusest silmi.
”Meie oleme päkapikk ja haldjas. Kas oleks võimalik natukene maitsta seda sinu hommikušokolaadi?” sosistas haldjas naeratades.
”Muidugi” vastas lapsuke ja avas jõulukalendrist järgmise-päeva-luugi. Ta võttis sealt šokolaadikujukese ning jagas selle kolmeks. ”Olge lahked” ütles ta lahkelt oma uutele sõpradele.

Nad istusid ja mõnulesid.
”Nüüd ma mõistan,” lausus päkapikk, ”see maitseb täpselt nagu musi.”
”Suudlus,” parandas haldjas rõhuga.
”Ja nagu kallistus,” õhkas laps.
”Ja kannikesed õhtu hakul, tumepunased roosid ja purpurpunane samet.”
”Tüdrukud on alati nii läilalt romantilised,” turtsus päkapikk, kuid lisas siis: ”mulle tuleb sellest meelde muusika.”
”Näiteks valss” noogutas haldjas ja tegi paar tantsusammu.
"Šokolaadis on võluvõim.”

Hommikul oli ema üllatunud: ”Sa oledki täna juba varakult üleval,” ütles ema lapsele, ”või oli see päkapikk, kes su šokolaadi ära viis” naeratas ta.
”Ema, kuidas sa teadsid?” rõõmustas laps. ”Me sõime seda koos haldja ja päkapikuga, kõik kolmekesi. Usud?”
”Muidugi usun,” vastas ema. ”Šokolaadis on võluvõim,” lisas ta ja andis lapsele musi.