Hundiema arutleb: kui mu ema oleks alkohoolikust mehe juurest lahkunud, siis mis oleks teisiti?

 (23)
Alkohol
Foto: Ilmar Saabas

Öeldakse, et mitte keegi meist ei tule lapsepõlvest tervena välja ja igaühel on mingi oma kiiks või vaimne vigastus. Intelligentsemad ja emotsionaalselt võimekamad suudavad end analüüsida, leida kitsaskohad ja nendega tegeleda, aru saades nende probleemide tekkepõhjustest, püüda vähem süüdistada ja pigem leppida. Mingi piirini on muidugi hirmus mugav süüdistada kõikides oma probleemides vanemaid ning nende tehtud kasvatusvigu, aga ei tohi unustada, et nemadki on ainult inimesed, kes tulevad samamoodi oma lapsepõlvest ja pole ehk osanud enda vanemate tehtud valesammudest võimalikult tervelt välja tulla.

Miks ma seda kirjutan? Eelmisel nädalal käisin ühel stiilipeol, mille teemaks oli “võimalikult kiskuvad ja stiilitud riided”. Ajasin endale läikivad ja kaks numbrit väiksemad retuusid pükste asemel jalga ning tundsin peole astudes sama tunnet, mis oli valdav keskkoolis — hirm poppidest õpilastest mööda minna ja nende (kriitiliste) pilkude ning võimalike märkuste alla sattuda. Tuli meelde, kuidas oli olla teismeline — pideva kuulumisvajaduse ja väljanaerdud saamise paanikaga. Keskkoolist on möödas üle kümne aasta, aga mõnikord tuleb endiselt ebamugav tunne kui oled enda mugavusstsoonist väljas, seljas midagi eriliselt silmatorkavat ja pead sellisena seltskonnas olema või tänaval nolkidekambast mööda minema. Tavalistel päevadel see ei häiri absoluutselt ja pean end üsnagi enesekindlaks inimeseks, aga selleni on olnud pikk tee ning vahepeal on endiselt raskemaid hetki.

Seotud lood:

Teismelisena süüdistasin enda ebakindluses vanemaid. Tulen perekonnast, kus hirmud maskeeriti kriitika ja rangusega ning kasvasin üles teadmisega, et ma pole piisavalt hea ning minu välimus on kogu aeg kellelgi hambus. Teismelisena oli niigi raske olla keskmisest rinnakam või vormikama kehaga, aga seda kurvemaks tegi, et ei saanud kodustki vajalikku tuge ega enesekindlust. Lõpuklassideks olin tugevate toitumishäirete ja sundmõtete tulemusel saavutanud enda tüpaaži jaoks liiga kõhna keha, enesessetõmbumise ja suure võõrandumise nii oma perest kui koolikaaslastest. Kodune rangus ajas väljaspool tegema lollusi, mis muidu ehk poleks vajalikud tundunud. Tollasest kahetsusest ja piinlikkustundest sain ellu kaasa tarkuse, et liigsed piirangud sünnitavad lõa otsast pääsemisel veel suuremaid kahjusid kui need, mille eest püüti keeldudega hoiduda. Ikka mõtlesin, et kui mu vanemad oleksid teistsugused, milline oleksin mina ja minu elu. Kui mu ema oleks vägivaldse ja alkohoolikust ebakindla ja kriitilise mehe juurest koos lastega lahkunud, kas oleksime kõik pisut vähemate haavade ja ebakindlustega edasisse ellu astunud?

Mida elu edasi, seda enam hakkasin aga mõistma, et minu elu on minu enda teha ja muudatused algavad minu seest. Ma pole sunnitud olema see, kes ma olen. Enesega pahuksis vanemad ei pea tähendama, et jäängi enda vastu karmiks ja kordan järjest samu mustreid, mis koduses elus ees olid. Lõppude lõpuks ei ela vanemad oma laste elu, vaid iseenda ja kui sellegagi hakkama ei saa, ei saa oodatagi, et jätkuks emotsionaalseid ressursse kellegi teise jaoks. Ideaalses maailmas on lood teised ja ma siiralt püüan ise elada nii, et oma lapsed võimalikult väikeste hingehaavade ja kompleksidega ellu saata, aga siinkohal pean ka endale andestama, et olen vaid inimene. Nagu minu vanemadki. Nemadki tahtsid parimat.

Lohutuseks seegi, et isegi mu ideaalse välimusega sõbranna pelgas teismelisena poppide kampadest mööduda. Ebakindlus ei küsi perekondlikku tausta ega välimust, me oleme hinges kõik natukene katki.