Hundiema pealesunnitud jõuluhärdusest: mind ärritab, kuidas detsembris kõik pealkirjad ja reklaamid ütlevad, mida ma tundma peaksin ning tahavad vägisi pisaraid välja tirida

Veetsime nädalavahetusel sõpradega tõeliselt mõnusalt aega. Ei, mitte õhtul pidutsedes ja napsutades, vaid hoopis mõnusat ilma nautides ja matkates, kuum tee termosega kaasas. Värsket metsaõhku sisse hingates, üle mahalangenud puude ronides ja looduse ilu imetledes oli vabalt aega üksteisega juttu ajada, vahepealseid sündmusi jagada, uudiseid rääkida ja maailmaasju paika panna.

Arutluse alla tulid igasugused teemad, aga teiste seas ka see, miks on just jõulukuu see, mis tekitab inimestes soovi ja sunni parem olla, head teha, meeleliigutust tunda ja teistega hästi läbi saada. Edasine on kõik hüpoteetiline ning läbi huumoriprisma, palun mitte liiga tõsiselt võtta.

Selgitus üks — keegi kusagil jälgib meid ehk hea lapse sündroom. Vot mine võta kinni, kas see on nüüd religioosne jumalapoja sünd, mille tõttu tähtsa sündmuse ümbruses kõrgemad jõud eriti kiivalt meie tegemisi jälgivad või hoopis maast madalast tuntud jutt piilurpäkapikkudest, kes jõuluvanale meie head ning halvad teod ette kannavad, aga võib-olla kannatab meist igaüks alateadvuses mingi jälitusparanoia all, mis aktiveerub just jõulukuul, sest sel ajal öeldakse jälitustegevus haripunktis olevat. Kui ikka lapsest saadik on kodeeritud, et ole nüüd hea, päkapikk piilub, pakki ei saa, siis kandub see hirm ka täiskasvanuikka. Religioossetel inimestel on selle võrra lihtsam (ja raskem), et nemad tunnevad tähelepanelikku pilku endal hoopis tihedamini. Tavaline mitteusklik aga püüab päkapikkude ja jõuluvana meeleheaks, kingituseootuses (ning tegelikult seega väga enesekesksel põhjusel) kõigest väest olla parem inimene kui ülejäänud aastal enne seda. Võib-olla ta ei tunnista endale seda ja arvab, et tõeliselt heasüdamlik, aga läbinisti altruistlikke inimesi pole olemas. Siiski pole vaja end seetõttu halvasti tunda! Peaasi et head teod saavad tehtud. Me oleme kõik ühes paadis oma silmakirjalikkuse ja sellest mitte aru saamisega.

Selgitus kaks — ürginstinkt mõrvade vältimiseks ehk rehetaresündroom. Tänapäeva inimene elab loodusega vastuolus ja võimalik, et just seetõttu on nii palju seda talvemasendust ning haiguseid. Bioloogiliselt oleme programmeeritud niimoodi, et ärkaks koos päikesetõusuga ja läheks magama valguse kadudes. See tähendab, et suved ongi rassimiseks ja väheseks uneks, aga talved see-eest peaksid olema poolvegetatiivsed, et valgemaks hooajaks taas jõudu koguda. Pimedal ja külmal ajal olid inimesed ellu jäämiseks ning sooja hoidmiseks sunnitud väikesel pinnal tihedalt kokku surutuna elama ja see nõuab psühholoogilisi kavalusi, enda ego allasurumist, koostööd, oskust meeldida ja teistega läbi saada, sest vastasel juhul tervitaks kevadet hulga vähem inimesi — kes langeks kaaslase käe läbi, kes põgeneks teiste eest metsa ja langeks loomade roaks. Tänapäeva inimene tavaliselt küll ei ela ühel pinnal tihedalt teistega koos, aga laiemas mõttes oleme siiski üha enam omavahel kokku surutud. Võimalik, et mingi sissekodeeritud ürginstinkt sunnib kõige pimedamal ajal end kokku võtma ja parem inimene olema, et järjekordse kevade saabumist oma silmadega tunnistada saaks.

Selgitus kolm — aastalõpupaanika ehk viimase võimaluse sündroom. Meie kalender on niimoodi välja mõeldud, et detsembriga lõppeb üks ja algab teine ning üldsuse arvamuse kohaselt peaks igale uuele vastu minema puhta hinge ja ihuga, lapsikus lootuses, et seeläbi tuleb uus parem kui vana. Põhimõtteliselt on jõulukuuheadus võrreldav pihitooliga — sa lähed, räägid oma patud ära, saad andeks ja saad edasi minna uusi sigadusi korda saatma, aga korraks on kergem. Aastalõpupaanika toimib samamoodi — avastad õudusega, et jälle on aasta lõppemas, sa oled olnud kogu aeg rakkes oma pisikeses maailmas, teistele mõtlemata, ning patukesi on hingele kogunenud ikka terve kuhi. Viimane aega end „puhtaks pesta“. Seega väike annetus siia ja teine sinna, paar vanainimest üle tee aidatud, pakike puudustkannatavate laste heaks kogumiskasti poetatud, oma lastega koos piparkooki tehtud ja jõulud armukese asemel perega veedetud ning võibki korraks end parema inimesena tunda, end kujutluses õlale patsutada ja õhata, kui ilusad ja head on kõik su ümber ja kui tore oled sa ise. Uus aasta võib rahulikult tulla.

Nali naljaks, aga eks me teame kõik, et tegelikult võiksime me terve aasta jooksul püüda olla paremad inimesed ja meeleliigutus ei pea olema sunnitud. Mind üsnagi ärritab, kuidas detsembrikuus kõik pealkirjad ja reklaamid ja üleskutsed ütlevad, mida ma tundma peaksin ning tahavad vägisi pisaraid välja tirida. Aga eks see ole jälle omamoodi ilus aeg ning ma ei vaata viltu kellelegi, kes seda härdust naudib. Kellele „Üksinda kodus“, kellele „Visa hing“, eksole. Peaasi et igaühel oleks oma nahas hea ning teistel koos meiega.