Ilusamate litsiks tembeldamise asemel vaata peeglisse, hea abielunaine!
Ah, olgu. Teen sul mõtlemise kergemaks, hea abielunaine. Sest just sinust tahan oma esimeses veerus pikemalt kirjutada. Mul on sulle sõnum: ole hea, ära ela enda ega minu elu keeruliseks.
Ilusa mehe elukaaslane näeb välja nagu krõõp
Mul on hea töökoht ja hea ülemus, keskealine filmitähelikult nägus mees, kes oskab härrasmehelikult riides käia ja intelligentselt vestelda. Pealegi on ta heasüdamlik ja helde. Loomulikult pole säherdune pärl enam vaba. Tal on elukaaslane ja kaks last.
Paraku pole tal elukaaslasega vedanud. Selle naisterahvaga töötame samal erialal ja puutume paratamatult üritustel kokku. Ta näeb oma tegelikust vanusest kümme aastat vanem välja. Et ta suitsetab nagu korsten, on tema näonahk hallikaskollane ja krimpsus, niigi nirud juuksed on takutuustiks blondeeritud. Oma maitsekalt riides mehe käevangus peole purjetades näeb ta välja wannabe Marilyn Monroe — huuled labaselt lipupunaseks möksitud ja paksult tušitatud ripsmed turritamas nagu ämbliku koivad. Garderoob ongi tal arvatavasti Marilyni aegadest pärit ehk vanaema riidekapist tiritud.
Kui teda esimest korda nägin, ei tulnud ma selle pealegi, et temasugune võib mu ülemuse naine olla. Tunnistan kerge piinlikkusega, et kiitsin bossiga hetkeks omavahele jäädes, kui tubli ta on, et ei häbenenud ämma glamuuripeole kaasa võtta.
Algul mõtlesin, et ülemuse elukaaslane on muule koledale lisaks kõõrdsilmne, kuni mõistsin, et mulle lihtsalt tundub — kramplikult mehe kuuekäisesse klammerdudes heidab ta lakkamatult valvsaid pilke teiste naiste, sealhulgas minu suunas. Kui mees suudabki end minutiks lahti rebida, et rootsi laualt suupiste ja pitsike haarata, ei jätku vabadust kauaks. Muuseas, mulle tundub, et ta ihkaks hingamisruumi meeleheitlikult, aga kartes kodus tuupi saada, ei julge ta avalikus kohas oma ripats-naisele märkust teha.
Armukade naine tegi minust teenimatult litsi
Kuni viimase ajani see naisterahvas mind ei häirinud, kuigi paratamatult mõlgutasin seda ebavõrdset paarikest jälgides mõtteid, millega mu ülemus on enda kõrvale sellise räsitud muruluua ära teeninud. Kas ta oli eelmises elus pangaröövel või sarimõrvar?
Aga ühel päeval juhtus midagi kummalist. Kui hommikul kontorisse saabusin ja bossi rõõmsalt tervitasin, mühatas ta jahedalt ja kadus oma kabinetti. Vältimine jätkus. Koridoris tõmbus ta mind märgates vastasseina ligi või pistis teisele poole plagama. Minu e-mailidele, millele ta varem alati rõõmuga ja detailselt vastas, hakkasid vastuseks saabuma “ok” ja “ei” ja “jah”.
Lõpuks ei pidanud mu närvid enam vastu. Nõudsin kategooriliselt kohtumist ja kui bossi vastas toolile potsatasin, pärisin otsekoheselt, mis kärbes on teda hammustanud. Ta vaatas mind punastades ning püüdis kohvi luristades aega võita. Viimaks poetas: “Oled vist millestki valesti aru saanud. Mul pole sinu vastu iialgi mingeid tundeid olnud.” Jahmusin: “Mis asja? Millest sa jahud?” Boss jõllitas mind nagu ufot ja läks näost üha punasemaks. Lõpuks põrutas: “Mulle ei meeldi, et sa meie kohta selliseid jutte levitad!”
Kui mu siiras jahmatus talle selgeks tegi, et ilmselgelt on juhtunud piinlik eksitus, rääkis ta algul puterdades, lõpuks vihastades suu puhtaks. Nimelt oli tema naine talle kodus propagandat ja peapesu teinud. Väitnud, et mina olla afäärist tema kuldaväärt mehega terve linna täis laterdanud. Ja kui mu ülemus tahtvat veel oma lapsi näha, peab ta igasuguse suhtluse minuga katkestama. (Vähe sellest, hiljem kuulsin sõbrannade kaudu, et kadedusest roheline krõõp oli pool Tallinna täis lobisenud, kuidas mina tema laste isa taga ajavat — minust oli mu enda teadmata saanud pealinna alatuim lits!)
Kõlakate levitamise asemel vaata peeglisse!
Nüüd vastan ka veeru algul esitatud küsimusele: millist meest ma siis otsin, kui kõik normaalsed on juba kinni? Eks tõesti — abielumehi. Olen valmis suhte looma mehega, kellel on minevik, eksnaine, laps või mitu. Olen valmis võtma teise ringi mehe — mis mul muud üle jääkski? Aga teate, ma ei ole lits. Ma ei ole perelõhkuja. Suhe minevikuga mehega eeldab seda, et tema eelmine kooselu on juba enne mind kiiva jooksnud. Ma ei tuleks iialgi selle peale, et hakata üle lööma väikeste laste isa, kelle naine võib küll olla kuritegelikult inetu, aga kuni mees on temaga rahul, pole nende eraelu minu asi.
Miks üldse selle naisterahva välimusest juttu tegin? Aga sellepärast, et minu kohta lendu lastud juttude tõttu tundub mulle, et ka tema ise pole endaga rahul ja tunneb, et pole oma ilusa, stiilse ja targa mehe vääriline. Tal on meeletu hirm, et ühel päeval avastab sellesama ka mees ja läheb tema juurest ära. Ta ei taipa, et ebaterve armukadedusega õõnestab ta iseenda jalgealust ja teeb lolliks ka oma mehe — mu ülemus pidi alandusest tooliga läbi põranda vajuma, kui mõistis, et süüdistas mind täiesti asjatult.
Sellepärast võiks tema elukaaslane kadedalt ja valvsalt teiste naiste poole kõõritamise asemel hoopis peeglisse vaadata, hooldada oma nahka ja juukseid, õppida end maitsekamalt meikima ja stiilsemalt ning kaasaegsemalt riietuma. Siis poleks vaja ka väriseda, et mehel jätkub silmi kellelegi teisele. Ning lihtsalt hoiatuseks sulle, kulla ülemuse naine (arvan, et tundsid end sellest loost ära): kui sa minu kohta veel alusetuid jutte levitad, siis võin neile sama hästi ka alust anda. Võin hakatagi sinu mehega plaani pidama.
