Jõululaupäevast läbi lillede
Lilled on lahedad ja kimpude sidumine, seadete tegemine, liimimine, ehtimine ja pakkimine on omamoodi tervendav ja absoluutselt stressivaba tegevus. Sain sellest aru siis, kui pärast pooleaastast lillepoes abilisena töötamist floristikoolitusele pääsesin. Õppisime kõike — ladinakeelsetest nimedest pakkimiseni ja müügitööni. Nüüd on mul juba kolm aastat soome tarbija jaoks olulisi kogemusi. Ja tunne, et minust on saanud lillede ümmardaja.
Pean tunnistama, et Eestis käies olen vahel päris üllatunud kui näen, kuidas lilled sisuliselt pakkimata jäävad. Soomes on lillede pakkimisel oma nõksud ja tingimused. Nii õpetatakse koolitustel seda seitse õppetundi ja poodi tööle pääsenuna tuleb sul proovipakendid teha, mida siis vanemmüüja korralikult sakutab ja testib.
Eestis või õigemini Tallinnas oskavad sellist külmakindlat, n-ö märjaga varustatud ja jalgrattasõitu (soomlane sõidab aastaringselt) taluvat pakendit teha vaid mõned üksikud lilleärid. Teised keeravad isegi tugeva pakasega näiteks gerbera lihtsalt joonistuspaberisse ja ulatavad selle ilma ühegi kommentaarita ostjale… Lillemüüja amet on ju ometi nii positiivne ja stressivabade ametite nimekirjas esikümne hulgas…
Kuid tagasi minu jõuluhommikusse ja jõulusesse lillepoodi ühes Soome töölislinnakeses.
Jõulud on üks mitmest siinsest hooajast, mil juhu-töölisi palgatakse. See on tulus tööots, kiire ja rahvarohke ka. Kuid kui selle lillerumba ise kaasa teed, saad abilisevajadusest täiesti aru. Sest jõulud lillepoes tekitavad ka siin heaoluühiskonnas pikad järjekorrad. Tullakse otsima, niisama ostma või suisa oma anumaga — eriti sagedasti otsitakse kimpu või seadet Alvar Aalto disainitud vaasidesse.
Poemüüjana on mul muidugi hea meel, et tööd on ja omanik preemiat sõna otseses mõttes läbi lillede pakub. Kuid ühest teisest asjast saan pisut vähem aru — miks ostetakse nii palju ja nii hinnalisi (kuni 50 eurot maksvaid) jõululilli? Ikka pikad ratsuritähed, 3-5 ladvaga jõulutähed, erinevad spetsiaalselt tehtud istutused, tulbi-männioksa-mustikavarre-kimbud, hüatsindid ja kuumliimiga tehtud siidililleseaded…
NB! Lilled on ikka vaid üks osa kõigest sellest asjahulgast, mida PEAB ostma…
Pakin ja mõtlen: miks viiakse kord aastas mitmekümne eurone korvike või pott inimesele, keda aasta teistel päevadel isegi telefonikõnedega ei vaevata? Kas meie süümepiinad maksavad just sedavõrd mitu raha?
Kuus tegusat tundi hiljem olen kodus.
Tuba on küünlavalgust ja kuuselõhna täis. Traditsiooniline Soome pühaderoog Jõulupuder — riisist ja ploomikisselliga ning mõne peidetud mandliga — on söödud. Pärast kingijagamist ootab meid traditsiooniline eesti toit.
Jõulusauna ma täna ei jõudnudki, sest viimasel hetkel tuli veel kaks suurt üllatust paberisse mähkida ning koos teistega kenasti kuuse alla sättida…
Mõõtsin paberit ja paela, kleepisin, kuulasin saunast kostvaid kilkeid ja jutuvada ning sain äkki aru, kui kummaline oli mu tegevus: viis minutit hiljem kisti päkapikupaberid kärts ja krauhh lahti ja prahiks… samas, kui neid pabereid poleks ümber, jääb ju osa TUNDEST olemata. Jõulude ajal pidavat mõnel pool isegi puuviljad kaetud (loe: suhkurdatud) olema.
Kinke on parasjagu ja “just selliseid ma soovisin!” ning kui pisipoeg oskaks rõõmupisaraid valada, teeks seda ka tema.
* * *
Olen ainsana ärkvel ja täiesti ergas. Kõht on jõulusöögist ümar ja klaasis on punane vein, kompvekke enam ei tahagi ning mandariinid ja pähklid jäävad hommikuks.
Valge hüatsint sinises potikeses hakkab tasapisi avanema… Juba on tunda lõhna. Istun ja mõtisklen neile, kelle jaoks minu tänane töö rõõmuks sai. Jah, jõululill on ilus ja imeline. Lilleta ei kujuta enam minagi jõulu ette. Lilles on lootused ja lõhn. Ja mõnel saajal irooniline kindluski: ka järgmisel aastal pole lille ise vaja hankida, küll keegi toob...Kauneid pühi!
