Kas tuperõngas on ohutum kui tabletid?
Tuperõnga puhul satuvad samuti hormoonid verre ja igale poole. Kummal günekoloogil siis õigus on ja miks arstid erinevat juttu räägivad?
VASTUS:
Hormonaalne tuperõngas (Nuvaring) sisaldab kahe sünteetilise naissuguhormooni (etinüülöstradiooli ja etonogestreeli ) kombinatsiooni. Toimeained imenduvad tuppe asetatavast rõngast tupe limaskesta kaudu vereringesse ja toimivad süsteemselt (kogu organismile), eesmärgiga pärssida ovulatsiooni (munaraku igakuist eritumist munasarjast), muuta emaka limaskesta õhemaks (selle tagajärjel muutuvad menstruatsioonid vähem vererikkamaks) ja emakakaela lima sitkemaks. Neil kolmel toimel, peamiselt ovulatsiooni pärssimisel, põhinebki tuperõnga rasestumisvastane toime. Täpselt samamoodi toimivad ka kombineeritud rasestumisvastased pillid ja plaastrid. Tegemist on sama meetodite grupiga, mis oma efektiivsuse ja kasutajasõbralikkuse poolest on paljude naiste eelistus. Kombineeritud meetoditel on siiski ka mõned vastunäidustused (näiteks pärilik liighüübivusega haigus, perekondlik kolesterooli liigsus, tüsistunud diabeet, neuroloogiliste nähtudega migreen, vererõhu kõrgenemine jm), mistõttu nende meetodite tarvitama hakkamiseks on vajalik arsti konsultatsioon. Enamik viljakas eas naistest siiski kombineeritud meetodite suhtes vastunäidustusi ei oma ja võivad neid probleemideta kasutada.
Peamine pillide, plaastri ja tuperõnga erinevus seisneb manustamisviisis. Pille võetakse suu kaudu iga päev üks pill 21 päeva jooksul ja seejärel tehakse tavaliselt 7-päevane paus; toimeained imenduvad vereringesse seedetrakti kaudu. Plaastreid kasutatakse nii, et üks plaaster asetatakse nädalaks nahale ja nii kolm plaastrit järjest, st kokku 21 päeva, misjärel tehakse 7-päevane paus; toimeained imenduvad naha kaudu. Tuperõngas asetatakse tuppe 21 päevaks ja seejärel tehakse 7-päevane paus. Tuperõngas võib olla ka ajutiselt (kuni 3 tundi) tupest väljas, ilma et selle rasestumisvastane toime väheneks. Toimeainete ühtlase imendumise tõttu loetakse tuperõngas madala hormoonisisaldusega meetodiks. Samas on ka kõik tänapäeval kasutusel olevad pillid madaladoosilised ning mõnikord on vajalik valida just kõrgema hormoonisisaldusega meetod (teatud hormonaalsete häirete puhul).
Teie sõbranna arst võis tuperõngast soovitades silmas pidada mõningaid tuperõnga eeliseid. Nii näiteks on tuperõngast mugav kasutada, ei pea muretsema igapäevase pillivõtmise pärast. Ka tagab ühtlane toimeainete imendumine „hea tsükli kontrolli“ — see tähendab, et tuperõnga kasutajatel on väiksema tõenäosusega (ohutuid) vaheveritsusi võrreldes pillikasutajatega — siin võib muidugi olla erandeid. Samuti ei mõjuta soole imendumishäired, oksendamine ja tõsine kõhulahtisus tuperõnga tõhusust (nimetatud juhtudel võib pillide imendumine olla häiritud ja tõhusus langeda). Kuigi tuperõngal on palju rahulolevaid kasutajaid, esineb osadel rõngakasutajatel sagedamini tupepõletikke (näiteks seenpõletikku), mistõttu ollakse sunnitud tuperõngast mõnikord ka loobuma.
Lugupidamisega
Kai Part
naistearst
Eesti Seksuaaltervise Liit
Tartu Ülikooli naistekliinik
Tartu Seksuaaltervise Kliinik
