Kiida ökot, kes on sinu jumal!
Ökopuuvill. Ökoriided. Ökotoit. Ökokohvikud. Ökomajad. Taaskasutus. Aus kaubandus. Öko. Öko. Öko. Lisaks olen mitmelt poolt lugenud, et eriti moes on nüüd kasutatud riiete, jalanõude ja aksessuaaride eest hingehinda maksta (ehk soetada endale „vintage“ kaupa).
Esmalt pean ma tunnistama, et olen suur looduse sõber ja mõte looduse hoidmisest ning kaitsmisest meeldib mulle väga. Aga mulle teps mitte ei meeldi, et looduse kaitsmise vankri ette rakendades püütakse inimestele sageli maha müüa erinevaid tooteid, sildistades neid märkega „öko“ ning nõudes nende eest tunduvalt kallimat hinda kui n-ö tavaliste toodete eest.
Ma ei usu elu sees, et näiteks Argentinas kasvanud kõrvits on „öko“ (olen ise ökopoes näinud müügil Argentinast pärit kõrvitsat, märkega, et tegemist on ökokaubaga). Seda peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks ei suuda keegi mind veenda, et on loodussõbralik transportida Eestisse teiselt poolt maakera toiduaineid, mis kasvavad ka meie kliimas. Ma ei julge mõeldagi sellele, kui palju kütust peab põletama selle vaese kõrvitsa Eestisse saamiseks.
Teiseks ei usu ma elu sees, et Argentina suurtalunik oma põllule väetist ei pane. Jah, võib-olla paberites ongi kirjas, et väetisi ei kasutatud, aga tegelikult ei saa me selles kunagi kindlad olla. Täpselt sama kehtib ka n-ö ausa kaubanduse toodete kohta — kuniks ma pole ise oma silmaga näinud, et tegemist on n-ö ausa kaubaga, on mul raske usaldada silte kirevatel pakenditel.
Inimesed ostavad ühiskonnas sotsiaalset staatust erineval moel. Kes soetab võimalikult uhke auto, kellel peab olema võimalikult edev kell, maja või elukaaslane. Ja aina rohkem tuleb juurde neid, kes ostavad sotsiaalset staatust, tarbides ökotooteid, süvenemata, kas asi on tegelikult loodussõbralik või mitte.
Kunagi intervjueerisin ma meest, kes ehitas endale parasjagu ökomaja. Ta tunnistas mulle, et ökoloogiline ehitus ja eluviisid on kahjuks praegu veel rohkem neile, kes on jõukamal järjel — ökoasjad lihtsalt maksavad rohkem ja kohati on see isegi põhjendatud. Aga tema soovitas ökohullusega mitte kaasa minna, kui raha laialt käes ei ole. Ei, ta ei olnud loodusvaenlane, pigem vastupidi.
„Mida kallimat elu sa elad, seda rohkem vajad sa raha,“ põhjendas ta mulle, miks võiks vabalt mitte tarbida ökotooteid ja elada tavalises kipsplaatidega viimistletud korteris. „See tähendab, et sa pead rohkem tööd tegema. Aga mida rohkem sa töötad, seda rohkem kulutad ressursse, mis omakorda tähendab, et seda rohkem sa tegelikult reostad planeeti ja kulutad iseennast.“
Mulle tundub, et mingi tõetera on selle mehe jutus sees. Eriti võiks selle peale mõelda neid n-ö vintage-riideid ostes. Kas kellegi vana kittel on väärt nädala toiduraha? Ma kahtlustan, et mitte.
Muide, lugesin just hiljuti ühe rõivaketi kodulehelt, et neil on nüüd müügil „orgaanilisest puuvillast riided“. Soovitan siinkohal mõelda sellele, et puuvill kasvab looduses ehk siis ta ongi orgaaniline nähtus.
