Klatšimoor küsib: miks teeskleme ligimesearmastust laulupeol, aga argipäeval oleme väiklane õela suuvärgiga rahvas?
Enne laulupeo algust silmasin Facebooki sõprade uudistevoos palveid: “Ärme vähemalt praegu kurda ega virise, pärast pidu on aega nõmetseda küllalt!” Muidugi ei jäänud pidu eestlaslikust virinast päris ilma. Tantsijad nurisesid, et muru pole piisavalt kuiv ja haiseb vastikult. Lapsevanematele ei meeldinud, et lapsi ei lubatud õllemüügialasse. Samuti häiris paljusid, et VIP-külalistele on eraldatud ala. Paljudes tekitas tõrke, et nii rahvuslikule üritusele üldse söandatakse pileteid müüa. Rahvuslikult meelestatutele hakkas vastu, et mitu inimest olid ehtsa paksu villase Muhu vesti asemel julgenud selga tõmmata vesti imiteeriva trükimustrilise T-särgi. Selfit klõpsutav president tundus mõnele netikommentaatorile tobe. Aga üldiselt oli ja on eestlane tüüne ja rahulik vähemalt ühel kindlal perioodil — see on kaks päeva kestev laulupidu.
Meie seekord kohal ei viibinud, vaid tegime tõelise Eesti peo oma suvekodu hoovis — grillisime õues ja vaatasime laulupidu läbi avatud akna televiisorist. Kui esimese päeva õhtul lauldi “Koitu”, üürgasime ka oma seltskonnaga kaasa ja pühkisime särgisabadega oma märgi silmi. “Ma armastan oma rahvast!” möirgas sõbranna mees, kes oli selleks ajaks juba kümme õlut joonud. “Mina armastan sind ka!” huilgasime talle vastu, langesime üksteisele kaela ja tegime veel mõned õlled lahti. “Ja need õrnad õied on ka nii kaunid! Isamaa on ikka jube ilus!” õhkasime aia taga vohavaid rakvere raipeid imetledes. Joovastus oli täielik, eestlane olla oli korraga nii uhke ja hää, kuni kusagilt ilmus välja paar sääske ja pidime vandudes tuppa minema.
Miks jagub armastust ainult laulupeoks?
Olgu pealegi, ma natuke pingutan üle. Eestlane armastab teist eestlast ka mõnel teisel päeval. Näiteks taasiseseisvumispäev või vabariigi aastapäev. Ka jaanipäev tekitab inimestes helgeid rahvusromantilisi tundeid. Minu küsimus on: kas paar-kolm päeva aastas, kui suudame üksteise vastu lahked ja viisakad olla ning isegi paar siirast komplimenti teha, ikka kompenseerivad selle vingumise, mis kestab kogu ülejäänud aasta? Suurema osa ajast on Eesti meie jaoks ikkagi vastik koht, kus on kõrged hinnad ja väikesed palgad, kitsarinnalised ja negatiivselt meelestatud inimesed, poolearulised poliitikud, nõmedad naabrid, lollid kuulsused, allakäinud meedia, halvad telesaated ja mida halba veel vaid. Eesti naistele ei jätku normaalseid mehigi, mistõttu tuleb neid välismaalt otsida.
Kuhu kaob isamaa-armastus kohe, kui laulupeotuli kustub? Sellele mõeldes tuleb tõesti tänulik olla, et meil selline traditsioon on. Kujutage ette, kui meil ei oleks laulupidu ega teisi eelmainitud tähtpäevi ning me veedaks kõik 365 päeva sünges masenduses ja üksteist sõimates? Siis arvatavasti põrutaks me alkoholitarbimise edetabelis soomlastest ja venelastest hooga mööda. Laulupidu paistab olevatki see, mis päästab meid rahvusena kõige hullemast.
Eestlane hoiab ühte ainult kampaania korras
“Ah, jälle virised! Tegelikult me oskame ühte hoida küll. Vaata või seda “Teeme ära” aktsiooni või seda invaliidist poissi, kellele korjati uue maja raha,” manitses sõbranna, kui temaga oma mõtteid jagasin. Mõtlesin järele ja jõudsin järeldusele, et ma siiski ei eksi. Ka nimetatud aktsioonid kujutavad endast kampaaniat, kus oluline roll on massihüsteerial. Aga kui selle haige poisi vanaema oleks eraviisiliselt abi palunud mõnelt üksikisikult? Arvan, et tulemus poleks olnud kaugeltki nii hea. Miks on meile üldse vaja ettevõtmist “Teeme ära”? Ikka sellepärast, et igapäevaselt, kui kedagi pealt vaatamas ei ole, viime me ikka prügi metsa alla. Me laseme saastal ja umbrohul vohada igal maalapikesel, mis ei kuulu isiklikult meile.
Niisiis, armas lugeja ja kaaseestlane! Kas oskad vastata, miks me oleme nii silmakirjalikud? Miks teeskleme suurt ligimesearmastust laulupeol, aga argipäeviti ja eraviisiliselt oleme jätkuvalt väike ja väiklane õela suuvärgiga rahvas? Miks me ei märka enda ümber kedagi ega midagi, kuni meid ei lükata nagu kassipoegi ninapidi piimakaussi? Miks tundub naaber tore ainult senikaua, kuni sa temaga käsikäes “Koitu” laulda üürgad?
