Klatšimoor: mida teha vaikiva printsiga?
Näiteks niisugune isend: muidu igapidi kena ja arukas ning töötab ka ametipostil, kus suhtleb inimestega intensiivselt iga päev. Aga mis puudutab inimsuhteid, on ta sellegipoolest nagu teiselt planeedilt alla sadanud. Olen meie vestlusi tavaliselt nautinud — et jagame eriala ja hobisid, siis jätkus meil juttu alati kauemaks. Oleme rääkinud ka elust ja inimestest. Arvasin isegi, et ta on üks mu paremaid sõpru — minu meelest mõistsime teineteist suurepäraselt.
Aga siis tekkis error, totaalne süsteemiviga. Ühel hetkel me enam normaalselt rääkida ei saanud — sellest punktist alates, kui meie suhe muutus töisest isiklikuks.
Ma ei saa öelda, et minuga oleks kuigi raske suhelda. Suurema osaga inimestest saan kõigest räägitud. Olen enda meelest ka päris sõnaosav ja tavaliselt ei tule ma sellise võimaluse pealegi, et teine inimene minust aru ei saa. Kui mul vahel õnnestubki kellegagi tülli minna, on mul tungiv vajadus konflikt otsekohe lahendada, sest muidu ei suudaks ma öösel uinudagi. Kuidas konflikte lahendatakse — loomulikult omavahel rääkides.
Aga eelmainitud mehega isiklikumal tasandil suheldes meenus mulle üsna varsti Jan Uuspõllu aastatetagune menuetendus “Ürgmees”, kus olid meeste ja naiste ajuehituse erinevused väga ilmekalt välja toodud.
Pilt on, häält pole
Selles legendaarses etenduses oli mainitud, et mehed lasevad elu jooksul lendu kümme korda vähem sõnu kui naised. Meeste vaatepunktist on sõnadega koonerdamine otstarbekas, vähemalt püüavad nad meile, naistele, selgeks teha, et laterdame liigselt ja raiskame liiga palju aega ja auru tühistele detailidele. Justkui poleks nad elu seeski mingit masinat lähemalt näinud ega taipaks, et üks vigane detail tähendab ju kogu kupatuse kokkujooksmist!
Minu meelest on väär, et väljendit “pilt on, aga häält ei ole” kasutatakse naiste puhul. Ma ei tea ühtki naist, kes tüli puhkedes vait jääks. Pigem ikka üritab naine oma seisukohti selgitada ja teisega asja klaariks rääkida.
Nii, aga mida teeb mees? See konkreetne eksemplar, keda varem mainisin, toimib konflikti puhkedes järgmiselt: ignoreerib, vaikib, ei vasta telefonile ega e-kirjadele. Ma olen õhk. Mind ei ole järsku enam maamunal olemas. On ette tulnud, kus ma pole arugi saanud, et olen teda millegagi solvanud ja riius oleme. Ta lihtsalt vaikib ning pean siis erinevaid variante välja pakkudes ise mõistatama, mis härral seekord viga on.
Kui seni oli vaikimisteraapia kestnud mõne tunni või päeva, siis hiljuti üllatas ta mind nädalatepikkuse eiramisega. Kõige nõmedam on see, et ma ei saanud aru siis ega saa ka nüüd, mille peale ta nii kohutavalt vihastas. Nimelt kui mu vaikiv prints minuga jälle suhelda otsustab, keeldub ta kategooriliselt arutamast, mis teda häiris. Tema deviis on: “Unustame ära ja liigume edasi.” Ning ta käitubki nagu poleks midagi olnud — kuni järgmise korrani.
Miks mees ei taha rääkida?
Täpselt sama taktikat kasutab ta siis, kui minul on temaga mingi probleem. Kui üritan juttu teha sellest, mis mind häirib, paneb ta end lukku ja viskab võtme põõsasse. Ta näib arvavat, et kui probleemist ei räägita, pole seda järelikult olemas. Olen selle üle pikalt mõelnud ega ole veel läbi hammustanud, kas tal puudub emotsioone töötlev ajuosa või on ta lihtlabane argpüks.
Tema kõige häirivam komme on teha kellegi kohta teatud järeldus ning siis nii ongi. Mehel on oma arvamus ja ükski vägi seda enam ei kõiguta — mis siis, et see arvamus on vale ja kui ta suvatseks natukenegi süveneda, saaks ta sellest ka ise aru.
Mingi piirini olid meie tülid üleelatavad — ühel hetkel otsustas ta minuga jälle rääkima hakata ning ka mina unustasin, et meie vahel mingi arusaamatus oli. Kui me parajasti riius polnud, oli meil ju ikkagi koos tore ja huvitav.
Aga lahendamata pinged üha kuhjusid, kuni taipasin, et miski meie vahel on parandamatult katki. Kui sportides ebamugavustunnet eirata, võib ihuliikmes tekkida väsimusmurd. Samasugune mõra tekkis lõpuks meie suhtesse.
Otsustasin sammu tagasi astuda — lõpetada isikliku suhtluse ja jätkata vaid töisel pinnal. Kahjuks ei kaasne ka nende vestlustega enam seda sooja ja mõnusat mõistmise tunnet, mis varem. Mis on katki, see on katki. Kurvaks teeb mind südames näriv teadmine, et kui ta oleks vaid minuga rääkinud või mind vähemalt kuulanud, siis poleks need arusaamatused kuhjunud. Võib-olla poleks mingeid arusaamatusi tekkinudki. Tegelikult ta ju meeldib mulle — kui ta vaid poleks säärane jäärapea.
Kui mõnel elukogenumal on jagada nõu, mida niisuguse mehega peale hakata, siis ootan huviga. Võib-olla sel juhul saab meist isegi kunagi asja.
