Klatšimoor: miks on nii raske mõista, et paksud inimesed on nõrgad, laisad ja rumalad?!
Siin rubriigis hiljuti ilmunud mõtisklus paksudest ja koledatest, aga naiste välimuse suhtes ometi ülinõudlikest meestest tõi ehmatavat vastukaja. Nimelt jõudis mu kolumn Delfist sotsiaalmeediasse agressiivsete feministide küüsi. Feministidele oli vastukarva, et räägitakse inimeste välimusest, aga mitte armastusest. Viimane olevat ju ikka kõige olulisem. Kehakaalust meedias juttu teha olevat üleüldine kurjajuur ja ühiskonna hädade põhjustaja. Vabandust, aga ma ei kavatsegi kehakaalu kuulutada tabuteemaks. Sellest on oluline rääkida, et inimesed teadvustaksid, millega nad paksuks minnes riskivad.
See, et õnn sõltub figuurist, ei ole tõest paraku üldse nii kaugel, kui mu kriitikud üritavad väita. Vastupidi — need asjad on väga otseses seoses. Kohe teen selle teile puust ja punaselt selgeks.
Paksud naised juuakse ilusaks
Oleks väga tore, kui kõik oleks ka päriselus nii ideaalne, et paarisuhtes olekski oluline vaid armastus. Aga nii palju, kui mina tean (ja ka psühholoogid on seda kinnitanud), algab suhe ikkagi füüsilisest külgetõmbest. Esimese asjana märgatakse vastassoost inimesega tutvudes tema välimust ja alles siis hakatakse edasi vaatama, kas tegemist üldse on suhtematerjaliga. Kui olen paks, ei lähe vastassoole mitte grammigi korda minu kaunis ja õilis hing. Mehed ei vaevu mu hingeilu lähemalt uurimagi. Kui nad mu sisemisi rikkusi märkavadki, siis parimal juhul leian endale uue sõbra, mis on ka tore, aga see asi jääbki piirduma ainult jutuajamistega. Inimesega, kelle välimus on vastukarva, minnakse voodisse ainult purjuspäi või raha eest — kahju jah, aga see on reaalses elus kinnitust leidnud fakt. Seda nimetavad mehed isekeskis naiste ilusaks joomiseks.
See, kes on kellegi meelest ilus, on hoopis omaette teema — tõesti õnn, et inimeste maitse ja standardid on nii erinevad, sest kui maailmas eksisteeriks vaid üks iluideaal, veedaks suurem osa inimestest teki all aega ainult iseenda seltsis.
Seega muidugi on välimus oluline. Ma annaks verbaalselt kere peale hoopis neile aktivistidele, kes jonnakalt vastupidist väidavad ja tekitavad oma vastutustundetu ilukõnega tüsedates illusioone, mis reaalse maailmaga kokku puutudes halastamatult purunevad.
Pealekauba polegi välimusest kõnelemine nii tühine, sest välimusest võib üht-teist välja lugeda ka inimese iseloomu kohta. Harvadel juhtudel on kehakaalu tõus põhjustatud tervisehäiretest ja siis mõistetavalt ei sobigi etteheiteid teha. Sagedamini on rasvumine põhjustatud siiski iseloomuomadustest, mis kaunistavad inimest veel vähem kui võdisev pekikiht.
Julm tõde: paksud inimesed on nõrgad ja laisad
Olen ka ise teatud eluperioodidel kaalus juurde võtnud ja enda pärast häbi tundnud. Mul ei ole tervisehäireid, mis kaalutõusu põhjustaksid ning sellepärast tuleb mul leppida, et kui seelikulukk ei lähe enam kinni, olen olnud nõrk ja laisk. Ma ei ole suutnud kiusatustele vastu seista ega sundida end füüsilisele koormusele. Siinsamas Delfi Naisteka foorumiski on kümneid teemasid, kus lootusrikkalt uuritakse imeliste rasvapõletustablettide ja vibreerivate tselluliidipükste kohta. Äkki need siiski toimivad ja pekk kaob ilma tööd ja vaeva nägemata?
Kuigi tüsedad inimesed tavatsevad rõhutada, et neile meeldibki tüse olla, ei vasta see tavaliselt tõele. Pigem on see mõru püüe iseennast veenda ja lohutada. Mäletan ühte seltskonnategelast, kes õhkas trullakana ringi veeredes alatasa, kui rahul ta on just sellise figuuriga, aga läks siis ikkagi maovähenduslõikusele. Kui tema kehakaal mühinaga langema hakkas, ei jõudnud ta enda uut saledat keha ja hoobilt kasvanud enesekindlust ära kiita. Järelikult ta ei meeldinud paksuna endale üldse nii palju.
Kuhu kadus armastus?
Kuulen kõrvus uusi etteheiteid, et olen küüniline, lühinägelik ja pahatahtlik ning järelikult ei usu ma üldse armastust. Muidugi usun ja olen seda tundnud ka. Tõsi, mitte kunagi ei ole ma armastanud ülekaalulisi mehi. Seejuures ei puutu ülekaal kui selline isegi asjasse, vaid ma lihtsalt ei tea ühtegi tugeva iseloomuga meest, kes oleks paks (kui kellelgi on teised andmed, siis võite need kommentaaridesse kirja panna). Kui mehel on tervis korras, aga ta on ikkagi silmariivavalt tüse, siis on ta järelikult selline tüüp, kes ei suuda ennast käsile võtta. Kui aga inimene ei saa isegi enda üle võitu, siis kuidas saaksin ma eeldada, et ta suudab hoolitseda meie laste eest ning tagada oma perele turvalise tuleviku?
Naistele võib nõrga iseloomu veel andeks anda, aga samas peab tüseda naise meespartner arvestama ebameeldivustega nagu kompleksid ja armukadedushood. Kes suudaks koos elada naisega, kes on oma välimuse tõttu nii ebakindel, et vajab pidevalt komplimente ning võib iga süütut sõnakõlksugi pidada etteheiteks või solvanguks? Kui iga pilk, mille mees kas või pooljuhuslikult heidab mõnele saledamale daamile, võib valla päästa tormilise peredraama? Selline pideva pinge all elamine lämmatab varsti kogu armastuse isegi siis, kui see algselt olemas oli.
Kas olid algusest peale paks või kosusid hiljem?
Veel palun kõigil tüsedamatel naistel siinkohal olla enda vastu kristalselt ausad: kui te väidate, et mees armastab teid teie figuurivigadest hoolimata, siis meenutage korraks oma armumise aega — kas te olite algusest peale paks või kosusite alles hiljem? Kui kehtib esimene variant, võitegi endale õnne soovida ja mind mutta materdada. Arvan aga miskipärast, et te olete end käest lasknud alles kooselu ajal. Sel juhul küsige endalt, kas teie mees oleks teiega üldse tutvust teinud, kui oleksite kogu aeg paks olnud. Küsige endalt ka seda, kas olete ikka sada protsenti kindel, et mees pole teiega ainult laste pärast või harjumusest. Kas mees suudaks kiusatusele vastu panna, kui tal tekiks ootamatu võimalus luua (sala)suhe hurmava saleda kaunitariga?
Jõudsin välja kõige olulisemani ja see on enesearmastus. Inimene, kes ei saa end käsile võetud ja korda tehtud, ei armasta ega austa ennast. Kuidas saaks ta siis armastada ja austada kedagi teist?
