Klatšimoor: Nõukogude Naise sisu ja tänapäeva feministide targutused on nagu kaks tilka vett

 (57)
Aedevahe talu maakari
Pilt on illustreerivFoto: Sven Arbet

Minu hämming ja ehmatus olid piiritud, kui üks feministist tuttav Facebookis kuulutas, et laupäevalehes LP ilmunud persoonilugu Anne Reemannist solvas kogu naissugu. Olin ka ise äsja lugu lugenud ja minu meelest oli see mõnus kirjutis, ma ei solvunud üldse. Aga tuttava selgitusi kuulates sain teada, et olen naiivne tobuke, kui solvuda ei taibanud.

“Kuidas sa aru ei saa? Ajakirjanik kirjutas, et see näitleja elab koos mehega! Taipad? Temast kirjutati kui mehe naisest!” kiljatas feminist. Ma ei osanud midagi kosta, sest minu teada elab enamik naisi koos meestega, paljud on nendega isegi abielus. Aga tuttav oli end täielikult üles kütnud ja kriiskas üha edasi: “Kui tobedad küsimused ajakirjaniku poolt! Lugu räägib Eesti parimast naisnäitlejast, aga tema tööle pühendatud ainult osa küsimustest. Kujutad ette, et keegi tuleb sinuga intervjuud tegema ja küsib sinult, kuidas sulle su mees meeldib ja kuidas teil läheb? Sa oleksid ju solvunud?”

Raputasin pead ja eemaldusin. Üksi jäädes proovisin endasse solvumist sisendada, aga ikkagi ei õnnestunud. Ma ei ole õnneks nii kuulus, et keegi minult intervjuud sooviks, aga ma ei oleks küll üldse solvunud, kui minult elukaaslase kohta küsitaks. Ja mul on väga huvitav lugeda, kui teised naised räägivad meedias oma elukaaslastest, sest minu meelest näitab see inimese kohta üsna palju. Mehe valime endale ju ise ja eks me valikud ole osa meist endast. Mul ei oleks üldse häbi oma mehest rääkida, sest enda meelest olen teinud hea valiku ja olen selle üle uhke. Ma ei saa aru, kuidas see naissugu solvab, et mul mees on?

Seotud lood:

Pühapäeval koristasin kodus kappe ja leidsin vana ajakirja Nõukogude Naise 1975. aasta oktoobrinumbri. Lappasin seda hajameelselt ja tabasin end imestamas, kui igavaid lugusid pidi minu ema oma nooruses lugema — essee naise ühiskondlikust rollist, reportaažid ülemaailmselt naiste kongressilt, Tallinna Näidislinnuvabrikust ja teenindusmajast… Lugesin, mida kirjutab linnuvabriku direktor Aleksander Lind (kas see nimi on mingi nali?): “Linnuvabrikus töötab palju häid naisi. Nimesid üles lugema ei hakka, järsku jääb mõni nimetamata, kus selle õnnetuse ots. Ütleksin vaid, et naised on meestest distsiplineeritumad, kohusetundlikumad, täpsemad. Õigus, ka nemad eksivad, ent kui sugupoolte võimeid võrrelda, siis naiste osakaal on tunduvalt tõusnud. Seda kinnitavad kõik need tööd, ametid, elukutsed, kus naised tegutsevad. Riigijuhtimises võiks naiste osa veel suurem olla.”

Tubli, Aleksander Lind, istu, viis! Kui võrrelda Nõukogude Naise sisu ja tänapäeva feministide targutusi, on need nagu kaks tilka vett. Mida see näitab? Et feminism on tagurlik igand? Feministid on naised, kes pole veel pihta saanud, et kommunism on oma aja ära elanud ja naine võib nüüd rahulikult olla lihtsalt naine, eputada oma uute riietega ja süüdimatult huuli värvida. Ta tohib olla seksikas, seda isegi avalikkuse ees ja ajakirjakaantel, ilma et teda litsiks tembeldataks.

Kui ajakirja tagasi oma kohale asetasin, märkasin, et vanu Nõukogude Naisi on kapis veel terve virn. Nende esikaaned peaksid olema feministi unelm: naised poseerivad ilma meigi ja soenguta, ebaseksikates kitlites, tunkedes ja pearättides, Gucci koti asemel käes lüpsik või traktorirool. Kaasi avada ma enam ei viitsinud, aga vaevalt neis lugudes naiste pereelust räägiti, vaid ikka tootlikkusest ja sotsialistliku töö kangelastegudest.

Mida tänapäeva naisteajakirjade kallal vinguvad feministid siis õieti igatsevad? Et tulekski nõukaaeg tagasi ja ajakirjakaasi täidaksid jälle sootud naised koos kombainide, lehmade ja labidatega? Mulle meenus lapsepõlv 1980ndatel. Ema töötas tehases ja tegi füüsiliselt rasket tööd. Kedagi ei huvitanud, kas tal oli parajasti menstruatsioon või kodus ootamas näljane laps. Koju jõudis ta samal ajal kui mehedki, mis tähendas, et pidin suurema osa ajast passima üksinda kodus. Emal oli mehelik lühike soeng, sest nii oli praktiline. Ta ei kandnud kunagi kõrge kontsaga kingi ega satsilist kleiti, sest tal polnud nendega kuhugi minna. Tema elu koosnes nõukaaja lõpuni ainult tööst, söömisest ja magamisest.

Ma ei mõista, kuidas saab üks grupp naisi hingepõhjani solvuda, kui üks ajaleht kirjutab loo tublist naisnäitlejast, kes jõuab oma töö kõrvalt ka lapsi kasvatada ja olla oma mehele hea ja kannatlik naine. Minu meelest ei peaks ühtegi inimest nõnda alahindama, nagu oleks tema elus ainult üks tahk . Pigem oleksin solvunud, kui mind kujutataks persooniloos nagu mingit robotit, kes on loodud ainult töörügamiseks.

Tahtsin oma järeldustest tuttavale feministile teada anda, aga kui olin ta telefonitoru otsa saanud, oli kõnealune ajaleheartikkel juba ununenud. Tal põles keelel juba uus mure: “Kujutad ette, meedia kirjutab, et Prantsuse tennisestaar, kes on juhtumisi rase, elab koos teise naisega!”

Oeh! Ei jõua mina feministide solvumistega enam järge pidada.