Klatšimoor: sarilaikijad Facebookis ehk kuidas "sõpradest" saavad täielikud maniakid
Minus tekitavad kõhedust võõrad (loomulikult iseäranis mehed, aga on ka pealetükkivaid naisi), kes hakkavad heast peast “laikima” kõike, mida ma kirjutan — isegi siis, kui teema on ilmselge inside joke, millest nad arugi ei saa. Isegi siis, kui selles tegevuses pole midagi ebaviisakat ega solvavat, on see alarmeeriv. Kõhe on tunda, et oled pidevalt kellegi luubi all ja sind ei lasta hetkekski silmist. Jah, muidugi mõistan, et see on vastuoluline, sest Facebooki kasutamine ja privaatsus polegi ju sünonüümid. Aga siiski. Lakkamatu ja valimatu laikimine tekitab tunde, et teine inimene on sinusse ebanormaalselt klammerdunud ja see tunne ei meeldi mitte kellelegi ei Facebookis ega väljaspool seda. Eriti kõhe on siis, kui sa pole klammerdujat päris elus kohanudki (kui mu sõbrad ja tuttavad mu postitusi “laigivad”, siis see on ju hoopis teine tunne ega häiri sugugi).
Paratamatult hakkavad üliagara “laikijaga” kokku puutudes peast läbi käima igasugused häirivad mõtted ja küsimused. Mida ta minust tegelikult tahab? Äkki pole tal peas kõik korras? Äkki on ta potentsiaalne ahistaja? Äkki luurab ta minu järele mujalgi kui Facebookis? Äkki ta guugeldab mind? Äkki on ta Facebookist kõik mu profiilipildid välja printinud ja neist enda korterisse altari teinud? Äkki, äkki, äkki… See on väga ebameeldiv tunne, ausalt.
Ohhoo, ka teistel on sama mure!
Tõtt-öelda hakkasin pärast “laikuri” eemaldamist pisut muretsema, kas ma talle liiga ei teinud. Ta ju ei teinud mulle reaalselt midagi halba, nii et ehk reageerisin üle ja olen hoopis ise mingi friik? Niisiis võtsin appi Google’i ja sisestasin sinna märksõnad, mis andsid üllatavalt palju vasteid. Selgub, et “kõigelaikijate” vihkajad on moodustanud Facebookis kümneid gruppe. Leidsin ka lugematuid asjassepuutuvaid foorumipostitusi, kus kurdeti sama, mis minagi — otseselt ei saagi aru, miks, aga kuidagi väga kõhe tunne on.
Olen internetis end varemgi avalikkusele eksponeerinud, pidades blogi. Aga kuigi see ma ju teadsin, et mu kirjutisi jälgivad paljud, keda ma tegelikult ei tunne, ei häirinud see mind nii nagu Facebookis. Miks — seepärast, et ma tegelikult ju ei näinud teist osapoolt ning “liiklus” oli ühesuunaline. Mida sa ei näe, see ei saa sind ka häirida, on ju nii? Vajusin mõttesse, et võib-olla on see ligikaudu sama, mida tunnevad oma fännide vastu popstaarid. Ka nemad on ühest küljest end ise nähtavaks teinud, roninud kontserdilavale ning kuulutanud, kui hea meel on neil fännidega kohtuda, kui olulised fännid talle on ja kuidas ta neid kõiki palavalt armastab. Kui aga mõni tegelane seda ilusat õhkamist tõsiselt võtab ja staari koduukse taga koputab, kutsub viimane talle politsei.
Me kõik vajame mingit distantsi, ruumi enda ümber. Võib-olla kehtivad Facebookis kirjutamata reeglid, mida paraku igaüks ei mõista? Reeglid, mis ütlevad, et sa võid küll võõra inimese sõbralisti trügida, aga kui oled sinna pääsenud, istu seal vagusi ja ära testi piire ehk ära kuku “laikima” ja kommenteerima. Kummaline küll, et kuigi ma riputan oma postitusi üles justkui kõigile oma sõbralisti liikmetele, eeldan sisimas ikkagi, et see läheb korda ainult neile, keda ma ka isiklikult tunnen ning teistel pole mu sõnadega pistmist. Niipea, kui kommenteerijate hulka ilmub võõraid nimesid, ärritun ja muutun tõrjuvaks.
“Sõbrad”, kes pole isegi mitte tuttavad
Kummaline on ülepea, et Facebook nimetab kõiki kontakte ühe puuga sõpradeks (näiteks Orkutis oli võimalik vahet teha ja liigitada inimesi sõpradeks ning tuttavateks), kuigi on ju loogiline, et sõpru selle sõna tõelises mõistes saab inimesel olla parimal juhul kümmekond. Kõik ülejäänud on tuttavad, tuttavate tuttavad ja kolleegid, aga mitte sõbrad. Olen tähele pannud, et mõned lihtsameelsemad kasutajad võtavadki Facebooki-sõprust nii, et neid oleks justkui automaatselt sinu lähiringi arvatud. Ilma naljata, aga olen saanud võõrastelt kirju: “Kus sa oma sünnipäeva pead? Oot, mis mõttes mina ei ole peole palutud, kuigi oleme sõbrad? Ära aja jama — mis mõttes me ei olegi mingid sõbrad, kui sa oled ometi mu sõbralistis?”
Et mitte sattuda olukorda, kus oled valla päästnud džinni, mis ei taha enam tagasi pudelisse minna, olge teie targemad kui olin mina: ärge võtke sõbralisti inimesi, keda te ei tunne, kui teate juba ette, et tegelikult ei ole te valmis võõrastega suhtlema ja nende tähelepanu hakkab sulle närvidele käima. Parem on jätta sõbrakutsele vastamata kui hiljem hakata tüütuks muutunud võõraid oma listist kustutama, riskides nende tundeid haavata. Eriti siis, kui sul ei olegi mingit otsest põhjust, vaid lihtsalt tunned end nende ootamatu ja intensiivse tähelepanu all ebamugavalt.
