Klatšimoor: tahan oma naiskolleegid maamunalt minema pühkida — viimase kui ühe!
Olen jah õelusehunnikust bitch ega häbene seda. Eriti ajendab mind õelutsema teiste naiste kohalolek ja paraku on rohkem kui pooled mu töökaaslastest naised, meie ülemus aga mees. See tähendab mulle pidevat võimuvõitlust ja enesekehtestamist. “Ma pole kunagi oma elus näinud nii terava keelega ja kurja inimest kui sina!“ — ma tõesti ei jõua kokku lugeda, kui palju on mulle seda aastate jooksul nähvatud. Kui nähvajad arvavad, et end seepeale tagasi tõmban, siis enam suuremalt ei saaks nad eksida. See hoiak on mulle vajalik, et saada elult ja töölt seda, mida palavalt ihaldan — mõjuvõimu teiste inimeste üle.
Hiljuti oli mul jälle kolleegiga (nimetagem teda Jaanikaks) hirmus arveteklaarimine. Algas kõik hetkest, kui teada sain, et Jaanika on varastanud ühe minult kuuldud idee ja seda meie meesülemusele enda omana serveerinud. Boss võttis selle koosolekul jutuks ja kiitis Jaanikat kõigi ees. Õnneks suutsin selle momendi ära rikkuda — heitsin Jaanikale teiselt poolt lauda pilgu, mis sundis tema joovastunud naeratust õudusgrimassiks tarduma. Pärast koosolekut tuhises Jaanika välgukiirusel ühe oma sõbrannaga kohvinurka ja keeras mind märgates pea ära.
Kui te arvate, et jooksin bossile kaebama, siis vale puha. Mul on peenem ja tõhusam strateegia. Selle asemel rääkisin õnnetult silmi pööritades teistele kolleegidele, kuidas Jaanika minult idee varastas. Süstisin neisse kahtluseussi, et kindlasti pole see esimene kord, kui ta nii on teinud — seekord lihtsalt tuli see koosolekul välja, aga küllap on ta sama teinud meie tagaselja korduvalt. Seepeale tuli paljudel meelde, et tõesti veedab Jaanika kahtlaselt tihti ülemuse kabinetis aega.
Miks on naiskolleegid nõmedad?
Kui Jaanika leidis endas lõpuks julgust kohvinurgast välja ilmuda, ootasid teda ees mitte ainult minu, vaid teistegi kolleegide tigedad pilgud ja vaikimisteraapia. Kui tema pilk minu omaga kohtus, muigasin paljutähenduslikult. Jaanika punastas — ta sai aru, mis oli vahepeal toimunud. Pärast seda on ta minu teelt püüdlikult kõrvale hoidnud ja kuulsin, et ta otsib juba uut töökohta.
Kodus võidurõõmsalt sohvale oma lemmikseebika ja veinipokaali ette sadades vajusin mõttesse, miks on naistekollektiivis alati nii vastik. Miks me üksteisega nii nõmedad oleme? Kõiki jamasid meelde tuletades nägin selles läbivat joont — kui naistel on meesülemus, üritavad kõik karjajuhi üle võimu saavutada ja tema pead keerates endale soodsamaid tingimusi kaubelda. Kes ei tahaks maitsta kuninga kassi magusat elu? See eesmärk sunnib oma teelt konkurente ehk teisi naiskolleege pühkima kõigi vahenditega, mille hulgas on esirivis intriigid, salasepitsused ja kuulujuttude levitamine.
Kuna ma ei kirjuta seda kolumni enda nime all ja mu kolleegidel ei ole õrna aimugi, et siin räägin just mina, võin endale lubada ausat ülestunnistust: kui mängu on astunud uus veetlev töökaaslane, võtan tarvitusele ennetavad abinõud. Veel enne, kui ta üldse jõuab ülemusele oma võrgu peale heita, asun levitama kõlakaid ja istutama kahtluseseemneid. Näiteks sosistan lõunapausi ajal kolleegile: “Huvitav, mis preili XX-il küll meie bossi vastu on, et ta teda nii inetult taga räägib?”
Nii toimides pole ma justkui otsene kaebaja, sest kui minu väljamõeldis ükskord ringiga bossi kõrvu jõuab, ei suuda ega viitsi keegi enam otsi kokku ajada, kust see jutt alguse sai. Aga kahju on tehtud ja preili XX-il jääb üle ainult imestada, miks on ülemus temaga suheldes pahur ja mossis, kui tema ometi kogu hingest ponnistab, et talle meele järele olla.
Meesülemust on väga lihtne valitseda, sest mehed on uskumatult sirgjoonelised. Teisisõnu usuvad nad kõike, mis neile räägitakse. Keskmine mees saab aru, et talle valetatakse ainult sel juhul, kui talle otse öeldakse, et kuuldu oli vale. Kõigel peab rippuma küljes puust tahutud ja punaseks võõbatud silt. Nii ei saa meesülemused ka kunagi aru, kui kavalpeast naisalluv tema käe läbi tegelikult kogu asutust ja kollektiivi valitseb.
See meenutab praegu Kanal 2 jooksvat Türgi seriaali “Sajandi armastus”, kus võimsal sultanil on haaremis mitu naist, kes omavahel võimuvõitlust peavad. See, kes lõpuks võidab bossi soosingu ja südame, saabki endale jahmatava mõjuvõimu. Niisiis, minu elukogemus ütleb, et asutus saab olla ainult nii tugev, kui tugev on selle asutuse meessoost juhti juhtiv naine. Minu elutarkuse põhjal ei tasu kollektiivis soosingusse sattumise nimel pugeda mitte ülemusele, vaid selgitada välja, millisel naiskolleegil on ülemuse üle kõige suurem võim. Just temal on voli rikkuda kõik sinu šansid ja karjäärivõimalused, kui sa talle meelepärane ei ole. Nutikamad hammustavad selle triki läbi ja olen minagi leidnud, et mulle on järsku külje alla ujunud sõbrannaks trügijad, kel on ainult üks eesmärk — minu ees lipitsedes ülemuse juures heasse kirja saada.
Rõhutan seda, et ülemuse üle mõju omamine ei eelda alati armukesestaatust. Ma ei ole seda, aga jagan ja valitsen ikkagi. Meeste poolehoiu võitmiseks on palju viise ja voodi on ainult üks neist. Võib-olla kunagi jagan oma tarkusi ka siin, kui raatsin, seniks aga vaid üks kasulik vihje: ükski mees ei ütle ära kiitusest ja imetlusest ning ainult haruharva on nad piisavalt läbinägelikud, et taibata, kui võlts see imetlus on ja mis on kiidusõnade tegelik eesmärk.
