Kui vana naine on liiga vana?

Varem oli minu jaoks lause „vanus on vaid number“ kuidagi kummaline. Alati kippusid seda ütlema need, kes minu arvates oma vanust põdesid. Või siis need, kes eeldatavast vanusest tunduvalt vanemad välja nägid. Aga mida aeg edasi, sest rohkem märkavad mu silmad teatud tüüpi artikleid stiilis „10 asja mida teha, enne kui saad 30“, „20 asja, mida kindlasti teha oma kahekümnendates“, „10 viga, mida üksi 30+ naine enam teha ei tohiks“. Kes otsustab selliseid asju, mida me teatud vanuses teha võime?

Ja miks on elukäik ja vanus omavahel niivõrd tihedalt seotud? Miks näiteks naeruvääristatakse neid naisi, kes veel toekamas eas noortele mõeldud riideid või värve eelistavad? Eriti kui välimus ja figuur seda lubab? Miks peab näiteks 40ndates saledale ja rõõmsameelsele naisterahvale pidevalt nina peale viskama, et ta võiks pisut oma „eale kohasemalt” riietuda? Miks pilgata 50ndates matkajaid, kes naudivad seljakott seljas mööda maailma ringi turnimist? Kas asi on tõesti vaid „reeglites” ja „ilumeele häirimises” või on tegu hoopiski kadedusega?

Minule tundub, et suuremalt jaolt on tegu kadedusega. Kes siis ei tahaks ise kitsaid miniseelikuid kanda ja veel 40-50ndates nagu noor tudeng välja näha? Aga kui omal enam kaubanduslikku välimust ei ole, või pole seda olnudki, siis on ju hea maha teha neid, kes ilusamad/saledamad/paremad on. Või miks tänitada kolmekümnendates mehe kallal, kelle elustiil ja rahakott võimaldab lubada luksusliku sportauto omamist? Kas tõesti pelgalt põhjusel „kasvagu suureks ja hankigu omale lapsed”? Kuhu jääb see kurikuulus „carpe diem” ehk „püüa päeva”? Välimus, raha ja tervis on kiirelt kaduvad, miks mitte kasutada võimalust, kuniks seda veel on?

Vanus aga on juba millegipärast selline faktor, mida paljud aukartlikult tunnustavad ja alandlikult kummardavad. Kui oled liiga vana, siis oled liiga vana. Sünnikuupäev passis on see, mis otsustab kõik. Mis siis, et välimust ja tervist veel on. Tervisega seoses tuleb mul aga tihti mõtteisse küsimus „kui kauaks veel?” Kõik me elame ju nii, nagu oleks ülejäänud elu pikk ja muredevaba, aga ometi, reaalsus on midagi muud. Iga kord, kui kuulen nooremapoolsetelt inimestelt arvamust „enne ikka karjäär ja lapsed, küll me pärast reisime ja teeme asju, mis meeldib”, tekib tahtmine neilt küsida, et mis siis, kui seda „pärast” ei tulegi? Vähk ja südamehaigused murravad juba noori inimesi, enesetappude arv kasvab, õnnetusi juhtub kogu aeg. Kas tasub ikka oma suurimad plaanid jätta aega, kui „karjäär tehtud ja lapsed suured”? Loomulikult ei ole kena niimoodi teistele öelda, igaüks teeb omad valikud ju ikkagi ise. Olla naiivne on meie kõigi õigus.

Sain ise just 34. Ja kuigi peegellpilt pole enam kõige siledam ja rõõmustavam, siis pole see vanuse lisandumine enam eriline traagika (pean paraku tunnistama, et sünnipäev 4 aastat tagasi tekitas ikka paraja paanika). Ja kindlasti ei järgi ma neid „10 asja, mida teha, enne kui oled X vanuses” nimekirju. Nagunii on mul paljud asjad vales järjekorras elus toimunud, ma ei saakski neid „normaalseid” reegleid järgida. Ülikooli lõpetasin, kui olin 29, seejärel elasin noortele omast lapsehoidja elu, kolmekümnendate alguses proovisin, kuidas on üürida maja koos kolleegidega. Kui ma oleks olnud tubli, nagu teised minuvanused, siis ilmselt oleks elu hoopis teisiti läinud. Ikka stiilis „uhke töö-mees-korterilaen-koer-kaks last. Aga võib-olla oleksin lõpuks ikka samade asjade ja arusaamiste juurde jõudnud, kus olen praegu. Ühiskonna poolt seatud reeglid ei sobi kõigile.

Iga kord, kui avastan end mõttelt „viie aasta pärast tahaks seda teha”, püüan esmalt juurelda, ega unistust kuidagimoodi juba varem realiseerida võimalik ole. Kui midagi ihaldusväärset poes näen, aga olemasolevat raha kulutada ei julge, sest „mis siis, kui järgmine kuu-kvartal-poolaasta kehvem on”, siis pigem sooritan ostu, raha on alati võimalik kuidagi juurde saada. Ja mitmed suuremad tulevikuplaanid tahan teoks teha lähiajal — 34 pole veel kõrge vanus (kuigi ühe teooria kohaselt algab keskeakriis juba 35selt, seega on mul uueks „kriisiks” vaid aasta jäänud), aga haiguste ja õnnestuste eest pole me keegi kaitstud. Parem teha asju juba siis, kui see veel võimalik on. Ja paljusid asju just vanuse ja kiibitsejate kiuste.