Kümme lauset, mida ükski normaalne mees mitte kunagi mitte kellelegi ei ütle
Üldiselt aga olid sõbrannad konverentsi intrigeeriva pealkirjaga pigem päri. Tulisemalt vaidlema kippusid mõistagi mehed, sest “tugevamal” sool puudub enesekriitikavõime. Ma ei tea ühtegi meest, kes poleks enda arust täielik prints. “Aga milline mees siis üldse normaalne on?” nõudis üks meestuttav. Kerge küsida, raske öelda. Normaalseid mehi kohtab ju nii harva, et ma pole saanud neid korralikult vaadeldagi. Ebanormaalseid näen palju sagedamini ja kui nad suu lahti teevad, piisab juba paarist lausest, et aru saada, mis fruktiga on tegu. Allpool mõned näited ja märksõnad, mida kuuldes iga endast lugu pidav naine õige järelduse teeb.
”Jou, tšikk!” Kui kuuled sellist tervitust, on kõik juba samal sekundil selge — tegu on hariliku matsiga, kelle kohta käivad tõenäoliselt ka allpool loetletud punktid.
”Oeh, siin on liiga palav…” Ja toit on liiga soolane, kärss kärnas ja maa külmunud. Niipea, kui ilmneb esimene märk, et tegemist on virisejaga, lase ruttu jalga. Kahjuks paistab osa mehi arvavat, et naiste poolt palavalt igatsetud emotsionaalsus tähendab lakkamatut kurtmist ja vingumist.
”Anna mulle…” Kui mees ei tunne sõna “palun”, jookse nii kaugele, kui jalad kannavad. Tegemist on egoistiga, kes on arvatavasti kasvanud kodus, kus ema kandis isa kätel ja iga tema peeretuse peale tänulikult kummardas.
”Täitsa p****s!” Ma pole ise ka mingi aadlipreili, aga kui meesterahvas ropendab naisterahva ees, on see kahjuks märk millestki enamast kui lihtsalt tahumatu suuvärk. Õige mees jääb naise kuuldekauguses viisakaks isegi siis, kui naine ise ropendab hullemini kui voorimees.
”Teie, naised…” Järgneb üldistav etteheide — naised räägivad liiga palju, virisevad liiga palju, on ainult raha peal väljas… Sul veab, kui see mees pole naistevihkajast sarimõrvar. Aga igal juhul on ta naistevihkaja, sest tal on kuri ema või lasi tema eelmine pruut rikkama mehe juurde jalga. Sellest traumast on tal sügavad ja parandamatud kompleksid.
”Mis iganes, aga…” Kui oled just avaldanud millegi kohta arvamust ja kuuled neid sõnu, siis on siililegi selge, et see mees arvab, et on kõigist naistest targem ainult seetõttu, et ta on mees.
”Lilled, heinamaa, päikesepaiste…” Vingatsist hullemgi variant on mees, kelle suust pudeneb ülevoolavat roosamannat, piinlikke komplimente ja läägeid isetehtud luuletusi. Eriti jube on, kui oma naist hakatakse sõprade ees magusaks jänkukeseks või tupsu-tibukeseks nimetama. Järgmise sammuna paneb ta su rindadele nimed ja tutvustab neid oma töökaaslastele.
”Vaata, kui paksud kintsud sellel lehmal on!” Kui mees kritiseerib sinu kuuldes teisi naisi, ära ole nii loll, et pead seda komplimendiks endale ja kiidad matsile veel takkagi. Kui mees iriseb naise juuresolekul teiste naiste välimuse kallal, peaks igal endast lugu pidaval naisel olema piisavalt mune, et ta põrgusse saata.
”Mis sul viga on?” Sul on halb tuju, väsimus või peavalu, tahad omaette olla või oled lihtsalt vait. Aga mees hakkab osavõtlikkuse asemel norima, jonnima ja endale tähelepanu nõudma nagu viieaastane laps.
”Sa näeksid veel kobedam välja, kui…” Niipea, kui mees teeb väiksemagi vihje, et võiksid tema meeleheaks teistsugune välja näha, saada ta kuradile. Süües kasvab isu ja peagi on ta sinus sellise kompleksi juurutanud, et sul on kunstrinnad, kumminaise huuled, näljast punni paistetanud kõht ja šablooni järgi kiisukujuliseks pügatud häbe. Kui paljud naised on endale anoreksia tekitanud mõttest, et kui nad veel ühe kapsalehe söövad ja grammi juurde võtavad, jookseb mees kohe mingi missi juurde?
