Lapsevanem: õpetajad panid mu poja lihtsalt "paika"...
Üks ema pihtis Naistekale, kuidas esimene klass tema last tundmatuseni muutis, võttes temalt fantaasia ja enesekindluse. Sarnaseid muresid on ka teistel lapsevanematel, kes on veendunud, et esimesel kooliaastal toimub nende lastega pigem taandareng.
“Peab väga tugev olema, et isiksuseks jääda ja mitte lasta välisel ennast mõjutada. Laps on ehe ja loomulik ning siis hakatakse seda kõike hävitama ja valesid pähe toppima, kuni oled ennast kaotanud. Seni, kuni oled suht tühi kest, robot. Selline nagu teised. Nagu norm ette näeb. Päris kurb. Vast mõni inimene oskab soovitada alternatiivseid õppeasutusi, kus natukenegi lähenetakse loovamalt laste õpetamisse ja kus neile ka eluks vajalikke teadmisi antakse.” -mo
“Tegelen muuhulgas ka laste loovusega ja olen märganud juba üle 10 aasta tagasi, et kui lasteaialapsed improviseerivad vabalt ja tulevad ideedega rõõmsalt kaasa, siis enamus algklassilapsi püüab meeleheitlikult teha nii nagu PEAB. Paljud lähevad lausa krampi, kui kuulevad, et meil tunnis on kõik õige, ainult tee, proovi, otsi! Raamide puudumine tekitab mõnes neist lausa hirmu — kuidas ma siis teen, kui ma ei tea, kuidas õigesti tegema peab? Õnneks on koolideski selliseid õpetajaid, kes lubavad kuused punasetäpiliseks värvida ja kaheksakujuline tassikõrv saab kiituse, mitte laituse osaliseks. Aga neid võiks kordades rohkem olla.” -vabakutseline õpetaja
“Mul oli autoriga väga sarnane probleem. Laps, keda kasvatajad soovitasid kunstikooli panna, läks ühe muu kaldega kooli. Ükspäev laps tuli koju ja teatas, et tema rohkem ei joonista, sest ta joonistab valesti. Mina ei saanud aru, kuidas see võimalik on ja võtsin õpetajaga ühendust. Õpetaja ütles, et jah, ta teeb teistmoodi kui teised. Isiklikult mina selles suurt probleemi ei näinud, aga igaks juhuks kutsusin lapse arvuti juurde, guugeldasin talle Arraku maale, vaatasime Picassot ja Dali’d koos selgitustööga, kelle maalid need siis on ja jõudsime järeldusele, et teistmoodi tegemine on täiesti OK. Leppisime kokku, et kunstitunnis katsub ta teha nii nagu õpetaja soovib, aga kodus lasku vaimul lennata ja nüüd nii ongi. Loomulikult me saadame lapsed kooli ootuses ja lootuses, et uus õpetaja oleks me lastele justkui teine ema, aga pahatihti on õpetajagi vaid inimene oma meeldimiste ja mitte meeldimistega. Lapsele tasub siiski ilma õpetajat mustamata seletada, miks õpetaja nõuab, et siil oleks kübarata, isegi kui me ise sellest päris hästi aru ei saa, sest siis ei lähe lapse sees olev “see miski” katki.” -arvaja 35
“Minu üks poegadest oli väga aval, rõõmus ja suhtlemisaldis laps. Ta ei kartnud võõraid inimesi ega võõraid situatsioone. Ei kartnud oma arvamust avaldada. Oli oma eluga rahulolev, positiivne ja pidevalt naeratav jõmm. Kahjuks kooli minnes hakkas muutuma. Esimese poolaastaga oli temast saanud hoopis teine laps. Nüüdseks on tegemist kinnise lapsega, kes lei saa sõnagi suust välja a la klassikaaslase ema-isaga suhtlemisel, naeratab harva ja tema päikselisus on täielikult kadunud.
Pandi õpetajate poolt lihtsalt “paika”.” -xxo
